15.02.2007, 00:00
Lavakooli kajakaparv no linnuriigis
Veiko Märka arvates sobib “Kajakas” oma karjääri alustavatele noortele näitlejatele, sest räägib eelkõige eneseteostusest.
“Kajakas”, mille Tšehhov kirjutas Moskva
Kunstiteatri avamiseks (1895), on nii kunstitihe ja auväärse elulooga
näidend, et isegi nõukogude aja sunduslik vene klassika
mängimine ei jätnud talle märki külge. “Hea uus eesti
aeg” mäletab aga juba nelja “Kajakat” – 1990
Ugalas (Elmo Nüganen), 1995 Eesti Draamateatris (Kalju Komissarov), 2001
taas Ugalas (Kaarin Raid) ja samal aastal ka Rakvere teatris (Katri
Aaslav-Tepandi).
“Kajakas” sobib oma karjääri alustavatele teotahtelistele näitlejatele, sest see räägib eelkõige eneseteostusest. Ja veel rohkem eneseteostamatusest – mis ongi paraku elus sagedasem variant.
Lavakooli XXIII lennu tõlgitsus erineb eelmistest juba selle poolest, et kursusejuhendaja ja lavastaja Ingo Normet tegi uue tõlke. “Kajakat” mängitakse poolteise koosseisuga, see tähendab, kahe Trepleviga (Kristo Viiding ja Robert Annus), kahe Trigoriniga (Marek Tammets ja Uku Uusberg) ning kahe Medvedenkoga (Meelis Põdersoo ja Martin Mill). Üldistavalt võib öelda, et esimene koosseis pani rohkem mõtlema Menningu ansambliteatrile, teine Pinna ja Altermanni staariteatrile.
Viidingu Treplevis oli rohkem sissepoole elamist, tema traagika sügavam. Annuse tegelane sarnanes rohkem mu ettekujutusega ühest poolhullust teatriuuendajast. Esimene oli traagik, teine masohhist. Eriti paljuütlev erinevus ilmnes Treplevi viimases ja otsustavaimas stseenis – käsikirjade lõhkikiskumises. Viiding tegi seda alistunult, rahulikult, see oli asjade paratamatu lõpp. Annuse kujus oli rohkem haavatud eneseuhkust, protesti, viha. Esimese enesetapp oli leebe nagu sonaat, teise oma jõuline nagu ooperi finaal.
Sama erinevad olid Trigorinid. Tammetsi oma vaadates hakkas kahju, et nii tark ja tore kirjamees saab kauni neiu allakäigu põhjustajaks. Uusbergi Trigorin näis toreda maski taha peitvat märksa nurjatumat hingeelu. Ehkki temagi ei põhjustanud halba meelega, vaid hoolimatusest ja enesekesksusest. Tammetsi Trigorin oli pigem Kaplinski, Uusbergi oma pigem Kender.
Medvedenkod nii erinevad ei olnud, siiski pakkus esimene koosseis siingi rohkem sisseelatud tunnet, teine efekti. Põdersoo õpetaja oli eelkõige kaastunnet äratav nohik, Milli oma ajas pigem naeru peale.
Eelöeldust hoolimata on tegu ühe ja sama lavastusega, erinevused on tunnetatavad, kuid mitte tulemust mõjutavad. Näeme ikka üht ja sama Tšehhovit, nii tema kangelaste halastamatut hääbumist elu väljapääsmatuses kui nende jõudu selle väljapääsmatuse vastu võitlemises. Paraku on nende peamised võitlusmeetodid armastus ja kirg, mis on ohtlikud ikka (ja vist ka ainult) võitlejaile endile.
Ja kajakas on algusest peale surnud.
Näitlejatöö üks hinnatavaim, aga kahjuks sõnadega seletamatu komponent on teatrimaagia tekitamine. Kõige enam põhjustas seda “Kajakas” Juss Haasma Sorin. Kui noor mees mängib hiilgavalt ja läbitunnetatult rauka, on see ka eraldi võttes elamus. Aga Haasma Sorini elukogemus (!?) kiirgas otsekui pühapaiste kogu trupi kohal, muutis selle autentsemaks ja kunstiküpsemaks. Üsna mõjukalt toetas teda ka Andres Oja Dornina.
Nii juhtuski, et kuigi näidendi tegelaste seas on kolm põlvkonda, said lavastuse põhitooniks vanadusega seonduvad tunded: muserdatus, resigneerumine, nurjunud lootused. Kujunes kibe, isegi ootamatult jõhker ja valus üldpilt, milles häälekalt ahastav noorus ja sisimas ahastav vanem põlv moodustasid harmoonilise koosluse. Ja selle keskpunktis võimutses arrogantne Irina Arkadina (Elina Pähklim& auml;gi), kes suutis suurepäraselt vaataja nördimuse ja hukkamõistu enda peale tõmmata (“Ta on võimeline raamatut lugedes nutma. – Küsi laenu, jälle hakkab nutma”).
“Kajakas” sobib oma karjääri alustavatele teotahtelistele näitlejatele, sest see räägib eelkõige eneseteostusest. Ja veel rohkem eneseteostamatusest – mis ongi paraku elus sagedasem variant.
Lavakooli XXIII lennu tõlgitsus erineb eelmistest juba selle poolest, et kursusejuhendaja ja lavastaja Ingo Normet tegi uue tõlke. “Kajakat” mängitakse poolteise koosseisuga, see tähendab, kahe Trepleviga (Kristo Viiding ja Robert Annus), kahe Trigoriniga (Marek Tammets ja Uku Uusberg) ning kahe Medvedenkoga (Meelis Põdersoo ja Martin Mill). Üldistavalt võib öelda, et esimene koosseis pani rohkem mõtlema Menningu ansambliteatrile, teine Pinna ja Altermanni staariteatrile.
Viidingu Treplevis oli rohkem sissepoole elamist, tema traagika sügavam. Annuse tegelane sarnanes rohkem mu ettekujutusega ühest poolhullust teatriuuendajast. Esimene oli traagik, teine masohhist. Eriti paljuütlev erinevus ilmnes Treplevi viimases ja otsustavaimas stseenis – käsikirjade lõhkikiskumises. Viiding tegi seda alistunult, rahulikult, see oli asjade paratamatu lõpp. Annuse kujus oli rohkem haavatud eneseuhkust, protesti, viha. Esimese enesetapp oli leebe nagu sonaat, teise oma jõuline nagu ooperi finaal.
Sama erinevad olid Trigorinid. Tammetsi oma vaadates hakkas kahju, et nii tark ja tore kirjamees saab kauni neiu allakäigu põhjustajaks. Uusbergi Trigorin näis toreda maski taha peitvat märksa nurjatumat hingeelu. Ehkki temagi ei põhjustanud halba meelega, vaid hoolimatusest ja enesekesksusest. Tammetsi Trigorin oli pigem Kaplinski, Uusbergi oma pigem Kender.
Medvedenkod nii erinevad ei olnud, siiski pakkus esimene koosseis siingi rohkem sisseelatud tunnet, teine efekti. Põdersoo õpetaja oli eelkõige kaastunnet äratav nohik, Milli oma ajas pigem naeru peale.
Eelöeldust hoolimata on tegu ühe ja sama lavastusega, erinevused on tunnetatavad, kuid mitte tulemust mõjutavad. Näeme ikka üht ja sama Tšehhovit, nii tema kangelaste halastamatut hääbumist elu väljapääsmatuses kui nende jõudu selle väljapääsmatuse vastu võitlemises. Paraku on nende peamised võitlusmeetodid armastus ja kirg, mis on ohtlikud ikka (ja vist ka ainult) võitlejaile endile.
Ja kajakas on algusest peale surnud.
Näitlejatöö üks hinnatavaim, aga kahjuks sõnadega seletamatu komponent on teatrimaagia tekitamine. Kõige enam põhjustas seda “Kajakas” Juss Haasma Sorin. Kui noor mees mängib hiilgavalt ja läbitunnetatult rauka, on see ka eraldi võttes elamus. Aga Haasma Sorini elukogemus (!?) kiirgas otsekui pühapaiste kogu trupi kohal, muutis selle autentsemaks ja kunstiküpsemaks. Üsna mõjukalt toetas teda ka Andres Oja Dornina.
Nii juhtuski, et kuigi näidendi tegelaste seas on kolm põlvkonda, said lavastuse põhitooniks vanadusega seonduvad tunded: muserdatus, resigneerumine, nurjunud lootused. Kujunes kibe, isegi ootamatult jõhker ja valus üldpilt, milles häälekalt ahastav noorus ja sisimas ahastav vanem põlv moodustasid harmoonilise koosluse. Ja selle keskpunktis võimutses arrogantne Irina Arkadina (Elina Pähklim& auml;gi), kes suutis suurepäraselt vaataja nördimuse ja hukkamõistu enda peale tõmmata (“Ta on võimeline raamatut lugedes nutma. – Küsi laenu, jälle hakkab nutma”).
“Kajakas”
Autor Anton Tšehhov. Lavastaja Ingo Normet. Mängivad EMTA Kõrgema lavakunstikooli üliõpilased.
Järgmised etendused NO-teatris 27., 28., 29., 30. märtsil.
Ingo Normet pühkis Tšehhovilt eksootikavõõba
Juba minu uuest tõlkest peaks olema näha meie põhieesmärk – loobuda nn vene eksootikast, mis Tšehhovi lavastamisega sageli kaasas käib. Eriti kui meil Eestis pole sellist keskkonda, selliseid tegelasi kunagi olnud ja meie Tšehhovi traditsioon on suures osas pärit omaaegsetest vene filmidest. Seetõttu loobusime lavastades ka (ilusast) vene muusikast ning (ilusatest) lauludest, mis otsekohe tekitavad mingi “mustlasliku” meeleolu. Proovides rääkisime sageli, et suhtume materjali, nagu oleks selle kirjutanud Strindberg.
Suure elamuse jättis mulle mõne aasta eest Mati Undi lavastatud “Kirsiaed” Vanemuises, mida nähes oli tunne, et Mati ei ole enne ühtegi Tšehhovi lavastust näinud, et ta suhtles vaid Tšehhovi puudutatud arhetüüpidega.
Kuna osatäitjad on kõik noored, siis ei püüdnudki me mängida tegelaste vanuseid, kleepida võltshabemeid, maalida kortse näkku jms. Ei – lähtusime näidendisse kätketud ürgsetest kirgedest, igavestest konfliktidest.
Kindlasti ei tegelenud me mõttetute aruteludega – kes tegelastest võiks olla kunsti alal andekam, kes andetum. Tähtis oli vaid, et peaosalistele oli kunst eluliselt oluline, nad tegelesid sellega kogu elu. Ning pea kõigil tegelastel oli kunsti ja kunstnike kohta näidendis üht-teist öelda. Tšehhov on ju ise ütelnud, et teda on nii Treplevis kui Trigorinis, aga isegi Arkadinas. Tšehhovi avaldatud märkmetes on palju samu ja sarnaseid tekste, mida räägib Trigorin.
Ja veel – kust on küll teatraalide teadvusesse kinnistunud see salapärane “alltekst”, “väljaütlematus”, mida Tšehhovit mängides oluliseks peetakse? Et mõtleme üht, aga väljendame “sügavmõtteliselt” midagi muud? Minu õpetaja, vene lavastaja Anatoli Efros naeris selle üle juba 40 aastat tagasi, ütles, et Tšehhovit tuleb mängida kirglikult, lahtiselt, midagi peitmata.
See on minu kolmekümne üheksa aastases lavastajatöös esimene Tšehhov. Minul oli väga huvitav ning mitmetes stseenides olen lavale vaadates oma üliõpilaste üle uhke.