Lavaline meduus, kelle väljakutse on Sipsik
“Lapsena tundsin end teatris kohtlaselt,” ütleb Maria, kes veetis aega Vanemuise lavaalustes katakombides, grimmitoas ja maalisaalis, segas rekvisiitoreid ja butafoore. Maria ema Viviane Kallaste on tuntud laulja ja pedagoog ning isa Aivar Kallaste balletitantsija ning see oli põhjus, miks Maria oli sunnitud teatris rohkem aega veetma, kui etendused, kus ta osales (“Aabitsakukk”, “Carmen”, “Hulkur Rasmus”, kõik Vanemuises), oleksid nõudnud. “Lõpuks eskaleerus vimm ja armukadedus teatri vastu, sest süüdistasin seda oma vanemate aja ja tähelepanu äravõtmises.”
17aastasena tuli Mariale suure üllatusena, et tal on hääl. Ta kandideeris Miina Härma gümnaasiumi segakoori. Pärast seda Elleri-kooli lauluosakonda ja siis tuli juba Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia koos Jaakko Ryhäneni lauluklassiga.
“Mulle meeldib ooper, aga mitte ainult ega kõige rohkem.” Meeldib laval laulda, aga ka rääkida, mikrofoniga ja ilma, tantsida, kukerpallitada, mahutada end kohvrisse, ronida redelist üles-alla, kanda kiilast pead ja tortsoenguid, sõdurisaapaid ja Saagimi kontsi. Ta tahab teha – ja on nõus tegema – kõike, mis lavastuslikule tulemusele kasuks tuleb. “Pluss mind huvitab, kui paljuks ma ikkagi võimeline olen ning millal on mingi manöövri soorituseks vajalik vaid harjutamine ning millal tuleb öelda “ei, seda ma teha ei saa”.”
Maria viimased suuremad rollid (Cherubino Mozarti “Figaro pulmas”, Avalik Arvamus Offenbachi “Orpheuses põrgus” ning Elsa Schraeder “Helisevas muusikas”) on pälvinud kriitikutelt ja publikult rohkesti häid sõnu. “Kindlasti ei taha ma aga koguda endale kümmet “kohvriaariat” või rolli, millega piirduda ja mõnekümne aastaga pension mööda maailma välja teenida. Mind huvitab lai repertuaar, selle otsimine, harjutamine, esitamine ja töö võimalikult erinevate rollide kallal.”
“Žanrieelistused mul tegelikult üldse puuduvad. Eelistan žanripiiride ületamist – hägune mõiste, mis ei allu verbaliseerimisele. Ja ei tohikski.”
“Milline roll oleks sulle väljakutse?”
Maria mõtleb hetke: “Sipsik. Mul ei ole õrna aimugi, mis eristab mind Sipsikust. Oleks põnev otsida, mis just Sipsikule on karakteerne. Sentimentaalne põhjus on see, et väiksena oli mul käsitsi tehtud Sipsik ja see käis kaisus. Ta on minu mälus elutu karakter kaisust. Mul on temaga rohkem pistmist kui näiteks Carmeniga, keda ma sellegipoolest vägagi tahaksin kehastada.”
■ Amet: ooperilaulja (metsosopran).
■ Senine tipptegu: esimeste suuremate rollidega kriitikutelt palju kiidusõnu.
■ 2011 eesmärk: erinevad ja põnevad uued osatäitmised.
