Talkshow: Andres Mähar sobib Mihkel Raua rolli hästi, eriti koos küsimärgiga. (Foto: Maria S. / Vanemuine)

Nii omakäelised memuaarid kui valveajakirjanike intervjuud või siis surnud kuulsustest meenutuste puhumine. Mihkel Raua “Musta pori näkku” oli selles buumis natuke erandlik teos. Liiga noor autor memuaaride jaoks, liiga räige sisu.

Kui kauget minevikku tohime torkida? Kas elus inimesest kirjutamine pole ohtlik?

Ma kirjutasin koos kolleeg B-ga kunagi ühe ooperilibreto kirjandustegelaste P ja K sõprusest ja pärast näidendi, mille ainus algtõuge oli K lause “P olla maal vanaema juures”.

Nüüd on mõlemad peategelased surnud; ja ma ei riski kunagi enam kirjutada midagi selgete prototüüpidega. Kergelt mõrvarlik tunne.

Kas memuaarid pole siiski vanurite pärusmaa – kes ei mäleta täna tehtut, aga kelle ees avanevad monumentaalsed minevikuvaated? (Iseasi, kas need vaated on adekvaatsed, aga põlvkonnakaaslaste lahkumise järel kanoniseeritakse viimase olija mälestused vist reeglina.)

Memuaare saaks esitada ka hoopis teisiti, traditsioonilise dramatiseeringuna, kui seal on tegevust või intriigi. Aga kui on vaid põhiliselt joomine ja jauramine ja igatsus saada megarokkstaariks ENSVs? Kuidas seda laval kujutada?

ENSV kukub kokku ja teed on lahti. Algajate bänd põeb purjus helimehe käkki; ja siis avaneb võimalus saada veel rohkem möllu. Siit tegelik lugu algabki.

Andres Noormets on dramatiseeringu jaoks leidnud lihtsa, kuid lööva võtte, paigutades loo jutustamise peategelase Mihkli talkshow formaati. Miks ennastpaljastav telesaade, ei saa me teada; aga me teame, et peategelane kannab mingit koormat, millest ta tahab vabaneda. Telesaatejuht Mihkel Andres Mähari kehastuses näeb välja nagu noor Urmas Ott, aga tema hääl, kõnemaneer ja lauseehitus on hämmastavalt prototüübi omad. Üldse, Vanemuise noored näitlejad suudavad veenvalt parodeerida meediast tuntud tegelasi, hiilgavaimaks näiteks ehk Margus Jaanovitsi endine kontserdikorraldaja, nüüdne poliitik Rein oma koomilises hüsteerilisuses või siis endine poliitik ja praegune kirjandusteadlane Rein 2 (Riho Kütsar), kellega tele-show’s läbiviidavat sündmuse taastamise eksperimenti vaadates on korraga lõbus ja piinlik.

Kogu tüüpidegalerii keerleb peategelase tormilise nooruse ümber, välja ujuvad nii elavad kui surnud, keda on ka päris mitu. Räägitakse lugusid, millest osa on folkloori piiril. Lood ajast, mil meri oli põlvini, aga sõjaväest pääsemiseks pidi kuutõbe teeseldes seevaldisse minema. Ajast, mil pidu käis ööpäevaringselt ja rokkstaari jälitasid groupie’d või muusad, kuidas sobivam öelda – üks väheseid naisteemasid on ehk lavastuse kõige ilusam ja kurvem koht, lugu tüdrukust, kes pidi alluma macho’likkudele rituaalidele.

Olulisim naistegelane peale saatejuhi assistendi (Marianne Kütt) on Mihkli ema Aino (Kais Adlas), kel on vähe teksti, kes aga ilmub mõneski olulises stseenis tumma tunnistajana lavaserva vaatama, mis juhtub.

Me ei saa mööda minna muusikast. Kõik need näitlejate lauldud lood on sümbolid, lavateksti struktureerijad ja hästi tehtud, kohati originaalidega võrdsed. Apelsin, The Police, Graps, Steinfeldt, Sal-Saller. Kõrvuti on klassika, nagu Black Sabbathi “Paranoid”, ja süldipop, mis samas tõuseb mingile õilsamale tasemele. Või folk – vendade Urbide poolt oma looks kaaperdatud Eno Raua (nii viis kui sõnad) “Musta pori näkku”. Ja mida saab vastu panna hetkele, kui finaalis astub lavaaugust püünele Mihkel Raud ise, kitarr käes, ja laulab oma loo “Shine on”, midagi uut mu jaoks; ja emotsionaalselt positiivne lõpp närvilisele loole, kust nagu väljapääsu polnud.

Ja oli väljapääs. Lihtne oleks öelda anonüümsete alkohoolikute kombel, et oli väljapääs mittejoomise kujul. Kõik on hulga keerulisem, ka see Raua/Noormetsa lugu on keerulisem, tegeldes pigem kuulsuse, loomingu ja iseenda tasakaalushoidmise küsimustega. Küsimusega, kus on reaalsete lugude taasesitatavuse piir. Mis roll saab olla taasesitajal?

Ikkagi, millal hakkavad teised elulooraamatud lavale jõudma ja mida see teatrile kaasa toob? Kas lavastumatu eluline materjal hakkab teatrit nähes painduma?Mihkel Raud “Musta pori näkku”
Lavastaja ja teksti autor Andres Noormets, kunstnik Maarja Meeru, mängivad Andres Mähar, Martin Kõiv, Ott Sepp, Kais Adlas, Riho Kütsar, Margus Jaanovits, Priit Strandberg, Marianne Kütt.
Esietendus 10. novembril 2012 Vanemuise teatris.