Laululahing on oma laia joonega stuudio­show, hulga vaheklippide ja väikese reality-kõrvalprojektiga (ETV töötajate kooriproovid, mis katab telefonihääletuse kümmet minutit saate lõpus) ilmselt üsna kallis ettevõtmine, kuid ainuüksi teadmine, et tegijad viitsivad sõita kaugetesse maanurkadesse kooriproove üles võtma, on omamoodi liigutav.

Klipid teletöötajate koori proovidest saate lõpuosas on ühtaegu hea võimalus pikkida saatepilti tuttavaid nägusid ja tuua sisse näputäis kodukootud dramaatikat - ehkki reality-tele paremad päevad näikse tänaseks juba seljataga olevat.

Küllap annab maksumaksja sellise meelelahutuse riigitelevisioonile üsna meeleldi andeks - möödunud laupäeva saates tõid roosades särkides kohmakaid poose võtvad karused Märjamaa ja Konguta mehed vaat et liigutuspisara silma. Seda veidram on saate tegijate idee valida Märjamaa ja Konguta laulvate sõpruskondade vastaseks Nuku- ja Noorsooteatri (promo)koori, mille liikmed nagunii lavalise traalivaaliga igapäevast leiba teenivad. Žüriid ei saa viimaste eelistamise eest hukka mõista - ikkagi profid.

Kuna Tarmo Leinatamm on saatejuhina enam kui oma sõiduvees, siis pole ka suurem häda, et žürii esinumbri Hirvo Surva poliitkorrektsed kommentaarid puhtalt vormitäitena mõjuvad. Kindlasti saaks "Laululahingut" palju õelamalt üles ehitada - kas või kõrgemate nootide taustaks žüriiliikmete nägusid näidates -, kuid see pole superstaarisaade, kaugeltki mitte.

Või ehk siiski - "Laululahing" on nimelt tegelikult hoopis läbi ja lõhki žürii keskmisel toolil istuva Maire Aunaste show. Tema teravmeelsete ironiseerivate, flirtivate, ennastimetlevate, torkivate ja kahemõtteliste soolode ja dramaatiliste silmapööritusteta poleks žüriile sõna andmisel suuremat mõtet.