AUTOMAADIST POLE HIID­ROBOTI VASTU ERITI ABI: Josh Duhamel, Amaury Nolasco. OUTNOW.CH

Transformerid ehk erinevate esemete kuju võtvad mängurobotid on tuntud Ameerika lelufirma Hasbro ülipopulaarne tooteseeria, mille juured viivad välja Jaapani lelugigandi Takara 1970. aastatel loodud kahe robotmänguasjade sarjani. 1983. aastal sai Hasbro Takaraga kaubale ning kombineeris nende olemasolevad tooted rahvus­vahelisele mänguasjaturule kohandatud uueks kaubamärgiks, Transformeriteks. (Sarja tegeliku tootmise eest vastutab siiani Takara, Hasbro tegeleb disaini ja turustusega.) Hasbro püüdlused uudistooteid tõhusamalt turustada viisid välja samanimelise teleanimasarja (1984–1987) ning koomiksisaagani. Elu on näidanud, et ükskõik millises formaadis Transformereid ka pakutakse, ei tundu lastel neist kõrini saavat. Mõni ime siis, et meil tuleb nüüd taluda ka nende toimetamistest pajatavat suure-eelarvelist märulifilmi.

“Transformerite” (Transformers, 2007) filmiversiooni lavastajaks on Hollywoodi põhiline märulispetsialist Michael Bay, kes on küll omas elemendis eelkõige suurtele poistele mõeldud veriste action-spektaaklite (“Kaljukindlus”, “Pahad poisid”) loojana, ent ka tema käe all valminud PG-13-tsensuurireitinguga märulid (“Armageddon”, “Saar”) ei näe niisuguste keskmise tasemega võrreldes sugugi hambutud välja.

“Transformerite” lavasta­misest Bay esialgu keeldus, pidades projekti tobedaks mänguasjalooks, kuid filmi juures produtsendi ametit pidaval Steven Spielbergil õnnestus talle siiski auk pähe rääkida (kes Hollywoodis Steven Spielbergile ei ütleks?). Film järgib üldjoontes Transformerite tooteliini põhilegendi: Transformerid, tulnukarass, kelle oma planeet Cybertron on sõjategevuse tõttu hävinud, jagunevad sõbralikeks autobotsideks ja vaenulikeks decepticonideks. Viimased otsivad juhuslikult avakosmosest Maale sadanud ülivõimsat energiakuubikut Allsparki, et siis selle abil võimutseda ja hävingut külvata. Autobotsid üritavad aga inimkonda kaitsta ning Allsparki hävitada. Objekt ise, nagu selgub, on sattunud Ameerika valitsuse salaorganisatsiooni Sector Seven valdusesse koos decepticonide kinnikülmunud liidri Megatroniga. Ülikurja monstrumi häält teeb jätkuvalt oma pahaendelisuse-numbriga elatist teeniv Hugo Weaving. (Staar-kassamagneteid filmis tegelikult ei ole, enamik näitlejaseltskonnast kuulus vähemalt enne seda filmi n-ö odavamasse kategooriasse.)
Film on üles ehitatud tüüpiliste Hollywoodi katastroofifilmi stsenaariumide eeskujul. Lugu jälgib erinevaid tegelaskujusid, kellel pole justkui midagi ühist (kui fotogeenilisus välja arvata), kuid kes on sellegipoolest määratud mingil hetkel kohtuma ning astuma vastu ohule, mis ähvardab hävitada kogu planeedi. Peatähelepanu on koondatud keskkoolipoiss Sam Witwickyle (Hollywoodi tõusev täht, uueks Tom Hanksiks peetav Shia LaBeouf), kes avastab, et isa kingitud autologu on hoopis vormi muutev robot Bumblebee, kes räägib Mark Ryani häälega.

Esimese ehmatuse järel sõbruneb poiss metallimürakaga ning viimane aitab tal koguni pääseda salapärase iludusest kooliõe Mikaela (tulikuum Megan Fox) tähele­panu orbiiti. Iraagis teeniva kapten Lennoxi (telesarjast “Las Vegas” tuntud Josh Duhamel) kohtumine decepticoniga ei kulge aga sugugi nii meeldivas toonis, sest viimane hävitab pea terve väeosa, otsides sõjaväe arvutisüsteemist infot Allsparki asukoha kohta. Samal ajal teeb võimukas USA kaitseminister John Keller (Jon Voight) meeleheitlikke pingutusi mõistmaks, kes või mis õigupoolest Ühendriike ründab. Appi v&a uml;rvatakse nii ametlikke (austraallasest uustulnuk Rachael Taylor) kui ka mitteametlikke arvutispetsialiste (telesarjast “Räpane Mackie” tuntud Anthony Anderson).

Turundusprojektina on asjal jumet küll (seda enam, et “Transformeritele” korraldati arvatavasti selle kinoaasta kõige massiivsem promokampaania), ent filmina jätab “Transformerid” siiski pisut luhtunud võimaluse mulje. Väliselt on film muidugi üliuhke: eriefektivabriku Industrial Light and Magic töökojas sepistatud detailid näevad mõjusad välja ning mänguasjade fännidest lapsed saavad kindlasti piisava annuse märulit. Pettumuse valmistab film aga kõigile, kes madinale lisaks ka toimivat lugu loodavad. Tegelaskujud on küll sümpaatsed, kuid filmis ei jõuta nende tutvustamisest kuigi palju kaugemale. Kõik väljapakutavad teemaliinid jäävad kuhugi õhku rippuma ja nii polegi lõpuks sooja ega külma, kas Sam ja Mikaela armuvad, kas kapten Lennox jõuab lõpuks koju oma naise ja lapse juurde, kas kaitseministri pea plahvatab suurest mõtlemisest või kas Anthony Andersoni kehastatud koomiline arvutihäkker suudab lõpuks ka mõne mittepiinlikult mõjuva nalja visata. Ükskõik kui lootustandvalt tegelaste lood ka ei alanud, lõpuks ei ole neist kellelgi midagi targemat teha kui sebida ringi majasuuruste rauakolakate vahel, kes üksteisele lõuga annavad, suurlinna lõhuvad ja mörisevate häältega mõttetu machojutuga ärplevad. Kuna tegemist on lastesõbraliku reitinguga filmiga, on kogu märul seejuures suhteliselt ohvritevaba. Näeb efektne välja küll, aga tüütab õige kiiresti ära – paraku kestab see läbu kokku ligi 30 minutit.

Kõige elavam on film siis, kui mängu tuleb üldiselt sedasorti filmide jaoks liiga hea näitleja John Turturro võrratult kehastatud Sector Seveni salaagent Simmons, kes on ülbe, ennast täis ja võimu kuritarvitamist varjamatult nautiv mölakas. Tegelaskujul on filmis ka kaamera taha jõudev tasand: nimelt kasutas John Turturro agent Simmonsi käitumismaneere välja töötades eeskujuna Michael Bayd ennast. Lavastajahärra, kellel eneseirooniaga ilmselt asjad korras, lasi sel rahumeeli toimuda ning tulemus on vaimustav. Ei puudu ka mürgised viited Bay varasemale loomingule: videokaameraga Maale langevate Transformerite saabumist salvestav mehike lausub heldinult: “See oli tunduvalt lahedam kui Armageddon!” Filmi päästvaks elemendiks ongi õigupoolest see, et tegijad tajuvad suurepäraselt, kui napaka looga neil tegemist on, ja suudavad asju piisava irooniaga käsitleda. Ilma selleta olnuks “Transformerid” ilmselt siinkirjutaja taluvuspiiri ületav kogemus.

Ent oht pole veel möödas: kuna film on hetkel ainuüksi Ameerika kinodes toonud sisse ligi 300 miljonit dollarit, pole mingi ime, et DreamWorksi stuudio on juba andnud rohelise tee lausa kahele järjele. Staarid Shia LaBeouf ja Megan Fox on juba ka osalemislepingutele alla kirjutanud, Michael Bayga läbirääkimised alles käivad. Produtsentide sõnul töötavad nad stsenaariumide kallal, mis tooksid tegevusse uued Transformerite mänguasjaperekonda kuuluvad liigid, nagu dinobotsid, constructiconid ja soundwave’id. Oodata on ka vägevat filmiga seotud muude toodete tulva: Hasbro on sõlminud lepingud 200 firmaga seitsmekümnest riigist. Isegi Nokial on käesoleva aasta kolmandas kvartalis tulemas spetsiaalne Transformerite mobiiltelefonimudel N93i. Kui te ei karda, et mehed mustas teid ära viivad, siis proovige lisainfo saamiseks külastada internetilehekülge http://www.sectorseven.org/