Miriami raamatu üks võlusid lisaks filmilugude jutustamisele ja stereopiltidele ongi see, et ta täidab pisut ka filmitegemise telgitaguseid tutvustava teose nišši. Raamatu lõpus on fotod nukude meisterdamisest, siin-seal ka kunstniku joonistatud eskiise tegelastest ja leheküljenurkades animeeritud Miriam, kelle liikumapanekuks tuleb leheküljed sirinal näppude vahelt läbi lasta (nii suure formaadi puhul on see, tõsi küll, pisut ebamugav). 

Miriam on pisut kohmakam ja kodusem kui välismaised filmitegelased, aga see-eest kuskil stuudios füüsilisel kujul olemas ja seda võluvam. Võrreldes arvutil loodud kujutistega on käsitsi tehtud nukufilm otsekui käsitsi maalitud portselantass. Kodumaine ja oma pealegi.