Leena Lander"'Käsk"'.
Soome Vabadussõda lõppes 1918. aasta mais Mannerheimi juhtimisel valgete võiduga. See oli sisuliselt kodusõda, lühiajaline, aga erakordselt julm. Inimesed olid julmustest ja ülekohtust veel pikka aega vapustatud, näiteks orbunud laste kaudu tajuti vastasseisu veel vähemalt põlvkonna vältel. Kohe pärast punarinde purustamist rajasid valged koonduslaagreid, kus töötasid halastamatud välikohtud. Mingi seaduslikkus just nagu kehtis, aga need lakkamatud mahalaskmised (ka tapiteel, kohtuta), vägistamised (kirjanik Kianto: punalitad tuleb viimseni tappa, muidu sünnitavad jälle omasuguseid), nälg, haigused, pealekaebamised....
Romaanis satub sellisesse laagrisse noor naine, kes ei allu ülekuulamistele, kes üritab põgeneda, ründab ohtlikult ja salakavalalt, kuid äratab välikohtunikus huvi. Kohtunik on tuntud kirjanik, mingi segu hääbuvast humanismist ja värrastuvast künismist. Teda huvitavad pusled. Algab mäng, millesse on haaratud ka üks jääger, kes küll päästab naise elu, ent toob ta siis surmalaagrisse. Väga palju põnevat dialoogi, väga reljeefsed karakterid (Lander on teinud eeltööd, leidnud põnevaid ajaloodokumente, viiteid teostest jne, kuid Riigiarhiivist on laagridokumentatsioon kadunud). Laager asub hullumajas ja seal on üks tühja fotoaparaadiga hullust teenija, kes nimetab laagriasukaid kummitusteks.
Romaan on üpris õudne, aga väga kergesti loetav, täiesti tipptasemel. Lõpp on kuidagi kinolikult lääge. Kolmikust kaks surevad (mehed: üks alandatuna, teine kangelasena). Naine vingerdab välja ja lapsendab punaväelaste poja - puhh.