Leena Lehtolainen. “Uskusid juba – on meelest läinud”
Mahukas romaan, lihtsustatult öeldes pervertidest perekonna (mõrv, enesetapp jne) lugu. Nende eluviis seisneb peamiselt eskapismis, abirahades ja onaneerimises. Esiplaanile tõuseb heitlus alkoholismi ja buliimiaga. Neid kummitab suhtlusvõimetus. Juba paljalt sellepärast hakkab igav. Keeleline/nägemuslik tase on nõdra. Sihtgrupp õigupoolest määramata. Romaan parodeerib tegelikult kõike. Kokku on pandud ajakirjanduslik lamedus, sotsiaalne saamahimu jne, kuid lisamata on jäänud ajakirjanduslik vahetus, fotoheroism. Teoses puutuvad kokku elitaarne kirjanik, vaene kodanlane, sihitu inimmass ja vaimselt puudulikud. Võimalusi oleks palju, aga teos päädib mõttetus lobas. Eriti jõle on see, et lõppeb seisundis, mida peaks nimetama terminiga happy end. Sellist teost lugedes hakkad paratamatult igatsema ajakirjanduse sotsiaalseid rubriike. Need töötavad vähema sõnamassiga. Oletatav paroodia on eesti keeles läbi kukkunud. Maineka kirjastuse altminek.