Hainsalu on viimastel aastatel avaldanud mitu tähelepanuväärset romaani, millest olulisim on kahtlemata “Kellakuuljad”, ajaloolise hõnguga, ent mõnusalt fabuleeritud lugu sellest, kuidas eesti literaadid on alati olnud oluliste eestlust määravate sündmuste keskpunktis. Samas on teda ikka huvitanud naise teema, ilma et teda võiks nimetada feministiks või naiseuurijaks. Ta annab edasi naiselikku elufilosoofiat, elulähedast ja –kogemuslikku kvintessentsi. Sedakorda on ta tegelane noor kaasaegne naine. Lugu on pisarateni banaalne, alates süütuse kaotamisest, armastatu eest võitlemisest või noidlemisest, kuni ootamatu “kolmanda” saatusliku ilmumiseni, millele järgneb juba aastate pärast ühe nooruki ärakasutamine nn. doonorisana. Armastus muidugi ei sure. Loo muudab talutavaks napp, ilma liialdusteta ja poeetilisi otseteid leidev meisterlik stiil. Võib-olla aga peabki banaalseks muutunut ajuti üha paremini uuesti läbi kirjutama, sest valet seal ju ka pole. Hainsalu valdab hästi dialooge, ka seebiooperi võttegrupi taust tundub olevat väga täpselt kirjeldatud.