Leidlikkusest, vabadusest, visioonidest
Nokia on piiriülene. Ja mitte oma mobiiltelefonide erilise hargmaisuse või staatuse tõttu. Mobiilsidevõrgud ümbritsevad meid mitmekihilise loorina – piisab kusagil maamuna otsas seda loori sikutada, kui tädi Maali ihu on tema armsa mobla vibrast ärevuses.
Jah, piisas presidendil vaid anda võõramaisele nimele omamaine sertifikaat, õigemini osundada selle võimalikkusele, sosistada: Eesti Nokia, kui eesti mees tundis upsakuseseemet tärkamas, võrsest rind paisumas. Sest mõistmisest märksa viljakam on unistamine. Küll aidad ikka täituvad. Või praalimine. Et kuradi põdrad. Ja siis käia ise viis aastat ringi nagu kiimakott ja ullitada Nokia-põhisel verbaalsusel.
“Puud on linna kopsud, lepp on Eesti Nokia (EN),” ütles Tartu linnapea Tallinna linnapeale lepaistikut üle andes. Akadeemik Mihhail Bronštein peab ENks meie Venemaa-vastast retoorikat – lootus saada NATO vihmavarju alla olla tõstnud meid uude reaalsusesse. Helir-Valdor Seederi meelest on EN idee anda lastele valimisõigus. Ent miks mitte sünteesida EN rahva verest? Eesti Geenivaramusse pool miljonit dollarit paigutanud eesti investorid loodavad, et omandasid selle tehinguga osaluse tulevases ENs. Irvhambad nimetavad ENks Toompea 2,3 miljoni kroonist peldikut. Nokia Eesti tegevjuht Margus Hundi sõnul täituks emafirma Eestisse kolimisega eestlaste unistus: mitte eestlane ei leiuta Nokiat, vaid Nokia leiutaks Eesti. Rahandusministrina avaldas Siim Kallas arvamust, et EN peaks saama alguse nullist. Jahikapten Mart Saarso ehitaks EN säästva arengu ideestikule. Paljud soomlased peavad ENks meie bordelle ja prostituute, Jaak Salumets kultuuri ja sporti, Priit Vilba jäähokit. Mis veel? Eesti Nokia olla odavate busside tootmine ELi vaesemate riikide ja Venemaa tarvis, Võrtsjärve äärde rajatav aatomielektrijaam, oma lennuvägi, Elcoteqi Tallinna tehas, Eesti ühiskonna stabiilsus võrreldes teiste endiste idabloki maadega, Carmen Kass, lina, raps, paekivi, amfetamiin, pärimuskultuur, eesti naise ilu, meie maksusüsteem, teraviljast sünteesitav plastmass, põrandaalused liba-Ericssonid, tuleviku konventi Ilvese asemel Reiljani saatmine, virtuaalne peldikusein, tillist tõmmatav odav palgatööline. Väärtuslikele ideedele pani punkti ettepanek konstrueerida EN “ei”-st 14. septembri euroreferendumil. Euroopa pidi pärast sellist uudispommi ägama vihas: kuidas julgesime Brüsseli bürokraatia ära põlata? Seejärel pidi Eesti omandama edumeelse riigi maine.
Ei-meeste maailm on iseäraline. Stabiilsust tajub ta nullpunktina, mitte kui erinevate jõudude dünaamilise tasakaaluna. “Ei” kasvab neis endis, mõttevärinad tulenevad tasakaalust, mis valitseb sisemise vaikeelu ja välispidise eesmärgipärasust simuleeriva näivuse vahel. Mõistagi ei ole kõik EN otsijad ei-mehed, kuid paljud ei-mehed pühendavad end EN otsimisele. Või vähemalt nii meeldib neil peegli ees mõelda. Need on ka ainsad hetked, kui neil võiks iseendaga asja olla, ehkki ka siis rändab pilk mööda firmariietust või muretseb soengu ja meigi pärast. Puberteedi- ja keskeakriisist kestvam on identiteedikriis, mis närib märkamatult, jõuliselt ja pigem hulga-, väidetavalt põlvkondade, kui ühekaupa. Epideemia mõõdu võttis see aastapäevad tagasi, kui isiksuslik peetus ja identiteedidefitsiit vallutasid Toompea ja valitsuse tasandil hakati otsima Eesti märki. Mis oleks juba siis olnud kohasem, kui vaheda ja Welcome to Estonia projektist miljoneid kordi odavama valitsuse määrusega kehtestada Eesti märgiks Eesti Nokia? Kujutan ette T-särkide, ballikostüümide, posterite, messistendide, sõnaga, kõige elava ja elutu, liikuva ja liikumatu sildistumist elurõõmsa ja kõikelubava EN logoga. Kujutan ette auditooriumides, leiutuskodades ja loendamatutes ajurajudes (workshopides) nõidusliku pominana kaikuvat ja labasest heurekast! isamaalisemat Eesti Nokiat hallolluslikke reflektsioonikesi väärtustamas. Pealegi oleks Welcome to Estoniast õhkuv valmisolek teenindada, passida, kuuletuda, kummardada, portjeerida, alluda ja tasalülituda pidanud sedavõrd riivama meie egot, et ka siis, kui ainuüksi sellega mõttelise aktsepteerimise eest oleks meile riigi aastaeelarvejagu peale makstud, ei oleks me pidanud sellega nõustuma.
Loomulikult ei soovi ma rikastada eesti folkloori omapoolse EN paleusega. Küll vajavad selgitamist kaks “lihtsat” küsimust. Esiteks. Kui kaua kestab veel eestlase nokiaralli? Teiseks. Kas meil on päris Nokialt midagi õppida?
Teatud viisil iseloomustab rahva vaimset seisundit, enesehinnangut ja valmisolekut suurteks väljakutseteks korruptsiooniindeks. Sest mida muud korruptsioon ikka on kui (enese)pettus, sahker-mahker, määrimine (ja miks mitte ka enese), teiste arvel parasiteerimine. Kui Soome vastav indeks on aasta-aastalt kasvanud ja viinud Soome maailma riikide seas esimeseks, on Eesti indeks langenud ja taandunud kahekümne kaheksandaks, isegi tahapoole Botswanat. Me võime seda seletada demoraliseeriva alistumisega 1940. aastal ja sellele järgnenud orjaajaga, mis paratamatult kallutas rahvast mentaliteedile, millel on rohkem pistmist eneseeituse kui eneseväärikusega, enesest lugupidamine tärkab vaid teis(t)e halvustamise ja alandamise läbi. Alles siis, kui Eesti vastav indeks (loe: kõlbelisus) küünib 4-5 esimese riigini, loobub rahvas ehk kollektiivsest enesehalast ja naeruväärsest asendustegevusest.
Nokia fenomenist rõhutaksin vaid kolme aspekti. Esmalt aastakümneid kummikuid ja WC paberit tugijaamadena kasutanud erafirma visiooni, nö õige äratundmist. Seejärel vabadust ehk asjaolu, et Põhjamaad lõid 1980ndatel ühise vabal tehnoloogial põhineva standardi NMT, mille kaudu tekkis telekommunikatsiooni valdkonnas sel ajahetkel kõige edumeelsem turumajanduslik olukord maailmas, mis oli üheks peamiseks teguriks Nokia (ja ka Ericssoni) varajasel ja kiirel tõusul. Kolmandana ja peamisena aga aktiivset innovatsiooni, leiutamislusti, mida iseloomustab järgmine: juba aastaid laekub Nokialt päevas rohkem patenditaotlusi kui Eestilt terve aasta jooksul!
Maali sõbrants tunnistas, et kui Alwaysi sidemed vibreeriks sama armsasti kui tema Nokia, otsiks tema küll Eesti Alwaysi. Igavesti.
Ignar Fjuk on arhitekt.
