Clemens J. Setz (de.academic.ru)

Seitsmendat korda jagatud auhinnal on kolm kategooriat: tõlge, aimekirjandus ja esseistika ning ilukirjandus. Tõlkekategoorias pidas žürii auhinna vääriliseks suurte kogemustega, 1937. aastal sündinud Barbara Conradi uut Lev Tolstoi “Sõja ja rahu” tõlget saksa keelde. Aimekirjanduse ja esseistika auhind läks pikaajalisele Frankfurter Allgemeine Zeitungi vastutavale toimetajale Henning Ritterile viimase filosoofiliste miniatuuride kogumiku “Märkmevihikud” (“Notizheften”) eest.

Selle taustal oli ühtaegu üllatav ja ettearvatav, et auhinna enim kõneainet pakkuvas kategoorias sai nooruke Setz. Viimaselt on varem ilmunud kaks mõõdukat tähelepanu äratanud romaani ning seni on ta sattunud mitme auhinna, kaasa arvatud ülemöödunudaastase Saksa raamatuauhinna lõppnimekirja, ent pidanud neist siiski suu puhtaks pühkima.

Leipzigi žürii tunnustas niisiis Clemens Setzi visadust. Samuti mõjub tema lülitamine laureaatide triosse tasakaalustavalt – on ju Conrad tõeline veterantõlkija, kes on saksa keelde vahendanud ­Dostojevskit, Gogolit, Tšehhovit, Turgenevit ja paljusid teisi Vene kirjanduse suuri nimesid, ning ka 67aastane Ritter esindab vanemat põlvkonda.

Ometi ei saa pidada Grazist pärit noormehe edu iseenesestmõistetavaks, sest lisaks temale kandideeris auhinnale veel neli autorit. Neist nimekaim on Setzi kaasmaalane, 2005. aasta Saksa raamatuauhinna võitnud Arno Geiger.

Kuid tundub, et saksakeelne kirjandusmaailm ootaski midagi tavalisest erinevat ja kodanlikku rahu häirivat. Setzi lood on kohati kafkalikult veidrad, kohati kuivalt registreerivad. Autor kirjeldab neis inimesi, keda üksindus ajab hulluks, kes sukelduvad alateadvuse sügavustesse, kogedes sadomasohhistlikke suhteid või püüdes põgeneda igapäevast enesehävituslikku ausust appi võttes. Kirjeldused on kained, kuid austrialikult rikkas keeles, tuues uusi tuuli mitte ainult saksakeelsesse, vaid kogu Euroopa kirjandusse.