Lemuurmaailm ja kinnisvara
Viimase aasta jooksul tõusis kinnisvara hind Tallinnas 53%. Kuidas reageeris sellele lemuurmaailm, selles on küsimus.
Leemurid (mitte ära segada Madagaskaril elavate poolahvilistega) olid Rooma mütoloogias halbade surnute irdhinged, kes viirastuste kujul käisid hirmutamas elavaid. Et nende roomaaegsete vaimude sidet tänase Eesti Vabariigiga mõista, meenutagem paari aasta taguseid teateid ühest Tallinna korterist, kus vaim(ud) esemeid pildusid, mööblit nihutasid ja seda lausa lõhkusid. Populaarseim telesaade "Pealtnägija" pani vaimukorterisse koguni kaamerad üles. Kolli siiski pildile ei saanud, küll aga intervjuud elavate korteriasukate ja vaimutundjatega. "Lemuurmaailm," pani kaamera ees diagnoosi kollikorteris toimuvale tuntud eksortsist, Tallinna Issanda Muutmise Peakiriku ülempreester Emmanuel Kirss. Arvata võib, et tal on elu jooksul selles asjas piisavalt teadmisi kogunenud.
Mäletate, et kõiksugu teispoolsed tegelased, poltergeistid (sks k kolistav vaim) ja külmkingad aktiveerusid pärast Eesti Vabariigi loomist 1990ndate algul. Muhus näiteks lõhkusid nad vanni seina küljest lahti. Marduse kiljatus kostis üle Eestimaa.
Olen mõelnud, kust äkki see kalmuliste aktiviteet. Nõukogude ajal polnud meedias millestki säärasest kuulda. Vahest olid kõik ühiskonna tormid, tungid ja vaevad surutud pinna alla. Ka sisaliku tee kivil jätab jälje, miks ei peaks siis viiskümmend irratsionaalset ja vägivaldset aastat ruumide - kus me oleme elanud ja olnud - seintesse ja põrandate alla jätma oma märke? Alles vabaduse saabudes hakkasid müüridest tõusvad mineviku varjud endast märku andma.
Eelöeldu on muidugi puhas oletus, katse lemuurmaailma emantsipatsiooni seletada. Asjatundlikumat selgitust kuuleks ilmselt geomantia (ennustamine maapinnale heidetud esemete järgi) spetsialistilt Tõnis Vindilt. Vint on hoiatanud näiteks plaani eest kolida Kunstiakadeemia Patarei vanglasse, sest tema sõnul pääseks seintesse imbunud kurjus ja mõrvarlikud ideed kindlasti mõjutama kunstnike ülitundlikku psüühikat. Halb aura laskuks loova vaimu peale.
Iseenesest võib ju täitsa mõista muistse põlve uskumustega hästi kursis oleva rahvaluuleteadlase Ingrid Rüütli kuskil intervjuus väljendatud vastumeelsust kolida korterisse, mille vannitoas luuletaja Barbarus ennast maha lasi. Äkki tuleb öösel, tahab rääkida ja konstruktivistlikku luulet deklameerida. Kellele sihukene asi meeldiks?
Usk, et vägivald ja viha jätab ruumidesse oma jäljed, on muutunud üldiseks. Pendlimees käis ka Areeni toas ja ütles, et asi pole kiita ning käskis põletada valget küünalt. Enamasti pole halb aura siiski kinnisvara pöördumatult hävitav vamm, tõrjemaagiaga saab leemuritest lahti. Muidugi, lõpptulemus oleneb mõlema poole vaimujõust. Kas peale jääb kuri või sellest vabastaja.
Siinne arutlus võiks rahulikult ilmuda mõnes esoteerikaajakirjas, kui heitlused vaimuilmaga poleks Eesti ühiskonnas nii majanduslikud ja poliitilised. Meenutagem moekate inimeste kirjeldusi Tallinna Linnahallist: selle ehitas (kuritegelik) kommunistlik partei, et plaanitseda seal oma ilgeid tegusid. Ja praegu käivad seal põhiliselt venelased kuulamas jubedaid suurvene vaimu levitajaid Alla Pugatšovat ja Filipp Kirkorovit ... Kas kisume maha selle võõra võimu ja vägivalla kantsi?!
Ühesõnaga, nii Linnahalli kui Sakala keskust (NB! Karla katedraali - kommunistlike riituste paika) d emoniseeriti kommunismikollide (nn kommargeistide) kaudu. Igale tundlikule vaimule peaks pärast sellist selgitustööd kangastuma seintest ilmuvate punaste peninukkide verised lõustad.
Tõesti, tõesti, kommunistlik kohavaim, punane genius loci, on meie needus. Kommargeist on meie Zeitgeist. Animism, muistne usk, et puul ja kivil on hing, on saanud Euroopa Liidu kõige uskmatuma rahva rahvausundiks. Täpsemalt on meie riigiusk muidugi kinnisvara-animism. Ja kui maja peaks pärinema nõukogude okupatsiooniajast, on tema anima mõistagi sotsialismisorts. Kas poleks ahvatlev ehitada kurja paleede asemele midagi, mis peegeldaks ainult moodsa eestlase tööd, raha ja püha eraomandust?
Vahest alateadlikust hirmust kommargeistide ees hoiavad moodsamad inimesed kõrvale vanadest kohtadest, olgu need baarid või restoranid, kinod või teatrisaalid. Vahest seepärast ei tahagi Linnateater kuidagi minna mängima poststalinistlikusse Salme (vanasti kandis see riigikukutaja Jaan Tombi nime) Kultuuripaleesse, kus rahvas neid ometi vaatama mahuks. Või pelgavad lavastajad seal kunagi Komissarovi ja Undi loodud teatraalhingi? Kas hirmust vana aja vaimude ees ei taha sinefiilid kuidagi minna Sõprusse või Kinomajja väärtfilme vaatama ja ootavad pikisilmi Sakala kobarkino?
Säästliku inimesena arvan, et parem oleks siiski punanurkades viirukit suitsetada ja kui see ei aita, siis pleenumipaikadesse liiakasuvõtjad ja rahavahetajad sisse lasta, et neid kohti turustiihias tuulutada. (Kui hästi meelde tuletada, ostsin kord Linnahalli fuajeest laadalt pintsaku ja Karla katedraali keldrist tütrele punase kassettraadio Panasonic. Need olid uue aja rõõmsad asjad. Nii et vahest on vaimud neist majadest juba välja läinud.)
Aga kui me juba kord oleme sellisteks animistideks hakanud, oleks kinnisvarabüroodel mõistlik kohe vaimude väljaajaja palgale võtta. Teadjamees võiks enne kipsplaadi panekut seinad üle käia. Leemuritõrje peaks olema niisama igapäevane kui vammi-puhtus ja sundventilatsioon. Kui hoone lemuurtase täpselt teada, võiks seda - senise tulutu hirmutamise asemel - objekti hinnas õiglaselt kajastada.
Ja las teadjamehed teevad oma kunste seni, kuni võime kord ka kommargeistide kohta öelda: lase surnud oma surnuid matta (Mt. 8, 21.22).
