Tollases kultuurikontekstis valitsenud romantilise geeniuse mudel vajutas oma pitseri ka Wittgensteini filosofeerimisviisile. Argumentatsioon, kannatlik arutlemine, tõestuskäikude väljajoonistamine – kogu säärane madalalennuline akadeemiline rügamine olnuks ju geeniusele kohatu. Selle asemel esitas Wittgenstein oma mõttevälgatused fragmentaarselt, märkmete ja aforismidena. Bertrand Russell võrdles oma protežee „Loogilis-filosoofiline traktaadi“ nummerdatud lauseid tsaari ukaasidega. Wittgensteini teine tähtsam teos, postuumselt ilmunud „Filosoofilised uurimused“ esindab seevastu märksa kobavamat ja uitlevamat stiili.

Ludwig Wittgenstein oli oma iseloomutüübilt just nagu George Orwelli radikaalsem variant. Mõlemad, aga eriti Wittgenstein, olid äärmuslikult, lausa masohhistlikult nõudlikud iseenda, ent ka teiste vastu. Wittgensteinil võis nõudlikkus kergesti üle kasvada ka põlguseks (nii enda kui teiste vastu), lausa arrogantseks alandlikkuseks. Vastukaaluks ülimalt kunstlikule ja rafineeritule fin-de-siécle’i Wieni kasvukeskkonnale alustas Wittgenstein konservatiivset mässu, mille eesmärgiks oli väärtustada igapäevasust, jõuda tavalise elu, asjade eneste ning refleksioonist mürgitamata vaateviiside juurde. Kuid see tagaigatsetud tavalisus on pigem harv ideaal kui eestleitav reaalsus.

Tundub, et just nimelt refleksiivsus või enesekohasus – see, kui mõtlemine hakkab mõtlema mõtlemisest või kõne kõnelema kõnelemisest – oli Wittgensteini meelest meie filosoofiliste vaevade allikas, paradiisi süütusse lipsanud madu või lõks, millesse me oleme langenud. „Mis on sinu eesmärk filosoofias? – Näidate kärbsele väljapääsu püünisest“ (lk 170). Wittgenstein pidas silmas niisugust klaaskuplit, mida võib näiteks näha Võrus Kreutzwaldi majamuuseumis – sinna sattunud kärbes ei oska enam välja lennata. Kuid enne, kui aidata kärbes klaaskupli alt välja, peab keegi ta sinna sisse meelitama. Kes või mis see on? Eks ikka samuti filosoofia, ainult et selle süstemaatiline ja teoreetiline variant. Võiks isegi öelda, et kui varajane Wittgenstein meelitas kärbse pudelisse (õpetades näiteks „Tractatuses“, et keel koosneb reaalsusega kokkupuutuvatest nimedest, mis on omavahel seotud loogikareeglitega), siis hiline Wittgenstein püüab teda sealt välja lasta. Nüüd ta teatab: „Meie suuname sõnad metafüüsilisest kasutusest tagasi igapäevasesse kasutusse“ (lk 87). Kuid samas selgub, et „metafüüsiline kasutus“ on juba sügavale igapäevakeelde imbunud: „Pilt hoidis meid vangis. Ja me ei saanud vabaks, sest see pilt oli kätketud meie keelde ja keel näis seda meile vaid halastamatult kordavat.“

Kuidas siis ikkagi teha vahet, milline kärbes on vangis ja milline vaba, milline kõnelemisviis vajab filosoofilist ravi ja millise kõnelemisviis võib seda osutada. Tundub, et keelemädaniku põhjustaja on Wittgensteinil eelkõige refleksiivsus, enesekohasuse paradoksid, püüd pugeda oma nahast välja ja vaadelda oma keelt, kultuuri, eluvormi ehk „keelemängu“ otsekui kusagilt kõrgemast vaatepunktist. Samas oleks jälle liiga odav taandada Wittgensteini lihtsalt „postmodernseks“ antropoloogiliseks kultuuri- või keelerelativistiks, sest ka tema hilisest mõtlemisest ei ole päriselt kadunud need Kanti-pärasele transtsendentaalsele idealismile viitavaid jooned, mis iseloomustasid ta „Traktaati“.

Juba peaaegu pool sajandit on Wittgensteini haraliste mõttevälgatuste õgvendamine, interpreteerimine ja süstematiseerimine saanud akadeemiliseks tööstusharuks, mida viljeletakse analüütilise filosoofia katuse all. Sellesse tegevusse on sisse ehitatud oma pinge: niipea, kui kellelgi õnnestub Wittgensteini antiteoreetiliste aforismide põhjal konstrueerida sidus teooria, satub ta kahelt poolt tule alla. Ühelt poolt asutakse teooriat ümber lükkama ning teiselt poolt hakatakse konstrueerijat süüdistama ebatruuduses Wittgensteini vaimule või kirjatähele. Mõnevõrra raskem on filosoofiamasinas kohta leida neil Wittgensteini järgijatel, kes tema vaimule truuks jäädes üritavad matkida meistri enda vihjelist, fragmentaarset ja autoritaarset zeni-pärast stiili. Niisugused pinged toidavad jätkuvalt Wittgensteini pärandi aktuaalsust.

           

Ludwig Wittgenstein „Filosoofilised uurimused“. Tõlkinud Andres Luure. Tartu: Ilmamaa. 400 lk. (Avatud Eesti Raamat).

Ludwig Wittgenstein (1889–1951), Austria-Inglise filosoof, Adolf Hitleri koolivend. Tema esimene peateos, keelekriitiline “Loogilis-filosoofiline traktaat” (1921, eesti k 1996) esitab teooria, mille järgi keelelaused kujutavad fakte nii nagu pildid või mudelid. Wittgenstein püüab selles visandada mõtteka keeletarvituse piire n-ö seestpoolt. Nende piiride taha jäävatest teemadest (loogika metakirjeldus, eetika, väärtused) ei saa kõnelda, küll aga saab neile näidata.

Wittgensteini teises peateoses “Filosoofilised uurimused” (1953) rõhutatakse keele seost inimese praktilise eluga. Teose olulisemad teemad on kriitika Descartes’i arusaama kohta keha ja vaimu vahekorrast, argument keele võimatusest väljaspool sotsiaalset konteksti (nn privaatkeele argument), ja iseäranis kaalukad arutlused sellest, kuidas on reeglid ja nende järgimine omavahel seotud.

Eesti keeles on ilmunud ka “Tõsikindlusest” (2001), mis esitab uudse vaatenurga tunnetuse ja skeptitsismi probleemidele.