LENZ EHK 20 PÄEVA HULLUST
J. M. R. Lenz. “J. M. R. L”.
Tõlkinud
V. Aabrams, A. Kaalep, V. Kiisler, N. Lopp, L. Lukas, L. Sumberg, M. Tarvas, I.
Tuul, U. Tõnisson, J. Undusk.
Järelsõna
ja kommentaarid V. Aabrams.
Eesti Goethe-Selts - Huma,
2003. 659 lk.
Jacob Michael Reinhold Lenz sündis 1751 läti külas Cesvaines, käis Tartus koolis, saadeti 17-aastaselt Königsbergi ülikooli ning pages sealt 20-aastaselt isa ja provintsi eest Läände. Täpselt õigel ajal oli ta seal õiges kohas. 1771 tutvus Lenz Strasbourg’is Goethega, kes ei olnud veel õieti keegi, kellega ta aga vaimselt vennastus, oma sõnul isegi abiellus, ning kellega võidu kirjutasid nad paaril järgneval aastal uueneva saksa kirjanduse ehk “tormi ja tungi” ühed tähtsaimad teosed. Niisama õnnelik kui algus, niisama õnnetu oli viis aastat hiljem järsk lõpp. Kui Goethe koos mõne teise kirjandusliku tähega sai ameti Weimari õukonnas, tõttas sinna 1776 ka Lenz, ent jäi oma ebakonfidentsiaalsuse ja absurdihuumoriga ilmselt jalgu tõsiste meeste maailmale. Goethe, kes tunnustas Lenzi kirjanduslikult, kuid ei talunud tema füüsilist lähedust, lasi Lenzi Weimarist pagendada, lõhestades nagu muuseas aatomituuma. See oli Lenzi elu suurim šokk, mis vallandas seesmise destruktiivsuse.
20. jaanuaril 1778 saabus Lenz, väike heledate lokkide ja ilmsete stressitunnustega noormees Waldersbachi külla Elsassis, saksa-prantsuse segarahvastiku alal, umbes 60 kilomeetri kaugusel praegusest eurokeskusest Strasbourg’ist, leides peavarju kuulsa pastor Oberlini juures. Lenz sai just neil päevil alles 27-aastaseks, kuid oli juba kirjutanud poolteist tuhat lehekülge näidendeid, proosat ja esseid (luuletusi üldse kokku arvamata, neid oli nagu toitu, mõned siiski head) ning sooritanud hiilgava läbilöögi saksakeelsesse maailmakirjandusse. Goethe ja Lenz - need olid 1770. aastate keskel saksa kirjanduse kuumad nimed, aga tema, Lenz, oli mõned aastad noorem (selles vanuses veel tähtis tõik), liiati kirjutanud rohkem ja veelgi teravamalt kui Goethe, kes “raiskas” end ka sotsiaalses sfääris, tulevase riigiministri ja esindusisikuna, distantseerides end oma kirjanduslike kangelaste ekstsessidest.
Lenz ei osanud seda viimast iial, elades ise omaenda loodud kirjanduslikus kosmoses. Ta mässas oma pastorist isa kirjatähte kummardava türannia vastu, kuid ei suutnud mässava pastoripojana - võiks öelda, et superluterlikult - vahet teha paberile pandud sõna ja muu elatud reaalsuse vahel. Kui Goethe oli peategelase enesetapuga “Noore Wertheri kannatustes” oma isiklikud enesetapukompleksid (ühtlasi ajastu haiguse) sümboolselt ületanud, siis Lenz elas ka pärast oma kirjanduslikke enesetappe edasi samal ohutasemel. Tekst ei pidanud olema mitte teraapia, vaid ravimatu reaalsus. Teksti ohudki pidid olema reaalsed, mitte figuraalsed. Midagi kafkalikku on Lenzi loomingus, kus iga karakter, iga süžee laguneb viimaks alandavasse atonaalsusse.
Pastor Oberlin, Lenzi võõrustaja, oli kõige muu kõrval oma aja Vigala Sass, erivõimetega ravitseja rasketeks juhtudeks. Lenzil oli eelneval sügisel esinenud psüühilist tasakaalutust ning sestap soovitatigi tal Oberlini juurest läbi astuda. Ent Oberlin ei suuda temaga midagi peale hakata, kõik kujuneb risti vastupidi: Lenz hakab 20 päeva jooksul Oberlini juures tegema selliseid tükke, nagu ei eales varem. Õigemini: pastor Oberlinile tundub, et Lenz teeb hulle tükke. Juba esimesel ööl sukeldub unetu Lenz hoovis jääkülma tõrde, kordab seda - iseenesest ju tervislikku - protseduuri hiljemgi, kargab poisikese kombel kaks korda oma toa teise korruse aknast alla, mängib Oberlini raseda naise meelest ohtlikult kääridega, taob süümepiinades pead vastu seina. Muide, umbes samamoodi käitub Lenzi paar aastat varem valminud näidendi “Inglane” peategelane Robert Hot, kes viimaks endale käärid kõrri surubki. Siis käib Lenz veel küla peal ringi ja hirmutab inimesi, rääkides neile, et ta on mõrtsukas, kes tuleks kohtusse anda, need seovad ta aga igaks juhuks kinni.
Kuradeid välja ajama harjunud Oberlini närvid ei pea seekord vastu, blond poiss osutub kõvaks pähkliks. Ilmselt oma last ootava naise poolt üles kruvitud, süüdistab ta Lenzi logedates eluviisides ja perekonna terroriseerimises. Ta võtab kasutusele omapoolse terrori: Lenzi toas peavad temaga koos magama kaks turjakat külameest. Füüsiliselt ahistatud Lenz õrritab oma valvureid, paludes neilt öösel viisakalt prantsuse keeles nuga, kabuhirmus külapoisid väänavad tal käed selja taha. Kutsutakse veel kolmaski mees, aga Lenz mõnitab edasi: kolm ei olevat tema jaoks küllalt. Viie mehe saatel laseb imearst Oberlin väikese blondiini Strasbourg’i tagasi toimetada.
Tol mälestusväärsel 20. jaanuari pärastlõunal 1778, mil Jacob Lenz pastor Oberlini uksest sisse astus, oli ta veel saksa kirjanduse suur perspektiiv. Nende 20 päeva jooksul, mis ta Oberlini majas veetis, õigemini - kust ta 8. veebruaril poolvägisi minema küüditati, sai temast saksa kirjanduse suur retrospektiiv. Mäng elus osutus uhkemaks kui mäng paberil. Lenz ei kirjutanud ülejäänud eluaastail (neid tuli veel neliteist) enam midagi, millest kirjandusmaailm oleks huvitunud, elades oma pisut ekstravagantset, hulkurlikku elu, nüüd peamiselt Venemaal. Ja ometi sai neist 20 kirjanduslikku karjääri lõpetavast päevast Lenzi kõige kuulsam tekst - tema elutekst.
Sest pastor Oberlin koostas 20 päeva kohta raporti, millega tahtis sõprade ees õigustada oma nurjumist Lenzi talitsemisel. Ta kirjeldas Lenzi käitumist lakooniliselt, psühholoogilistesse peensustesse laskumata. Lakonismil on kummastav jõud, seda teame 20. sajandi kirjandusest. Iga inimlik tegevus, kirja pandud madalalt fokuseeritud nappusega, seletuste ja üldistusteta, omandab võõristava moe. Oberlini raport mõjub nagu Camus’ “Võõras”: ükskõik mis ka tollal Waldersbachis tegelikult ei toimunud, teksti kangelane jätab ilmse hälviku mulje. Oberlin viib oma eesmärgi täide, sest igaüks, kes loeb tema raportit, peab aru saama, et Lenziga polnud enam midagi peale hakata. Ravitsejana nurjunud, tõestab Oberlin end stilistina. Ta saadab raporti laiali mõnedele enda ja Lenzi lähedastele.
1830. aastail sattus Oberlini raporti koopia varasurnud Georg Büchneri kätte, kes töötles selle saksa kirjanduse üheks kuulsaimaks novelliks “Lenz” (1839, eesti keeles 1980). Büchner oli õppinud arstiteadust ning kujundas novelli peategelasest andekate pintslitõmmetega võimsa skisofreenilise tüübi. Nii nagu meie Balthasar Russowit tänu Jaan Krossile eestlasena, nii harjus maailm Lenzi tänu Büchnerile nägema vaimuhaigena. Isegi akadeemiline uurimus allus novellifragmendi kujutlusmaastike jõule, Büchneri-uuringud ja Lenzi-uuringud sulasid vaikimisi ühte. Kui Lenzi eluajal pidasid luterlikud moralistid tema hingelise püsituse põhjuseks isa hülgamist, ülemääralist (ja oskamatut!) kiindumust naissukku ning tahtmatust omandada korralik elukutse, siis pärast seda kui Cesare Lombroso (“Geenius ja hullumeelsus”, 1864) oli veennud maailma kunstilise andekuse ja vaimuhaiguse ühises juures, tõusid Lenzi aktsiad just tänu Büchneri vormitud hullusepildile. Hullusest kui karistusest sai hullus kui õnnistus. Meie ajal, mil vaimuhaigust ja vaimset andekust peetakse üldiselt sõltumatuteks suurusteks, ning onanismi pigem soodustatakse kui keelustatakse, püütakse nii Lenzi loovust kui ka tema loomispeetust pärast 26. eluaastat mitte siduda võimalike vaimsete anomaaliatega.
Maailmakuulus saksa tekstoloogia on peamisi abimehi müütide puhtamaks kraapimisel. 1990. aastate lõpul ilmus “Büchneri- uuringute” sarjas kaks raamatut, milles tekstoloogia püüab hajutada Lenzi-legendide helesinist udu. Ühesse neist on kogutud kõik pealtnägijate tunnistused ning kogu kaasaegne kirjanduslik klatš, mis puudutab Lenzi vaimset kriisi (B. Dedner, H. Gersch, A. Martin. “Lenzens Verrückung”. Chronik und Dokumente zu J. M. R. Lenz von Herbst 1777 bis Frühjahr 1778. Tübingen: Max Niemeyer Verlag, 1999. 280 lk.). Sammhaaval rekonstrueeritakse selles kirjandusloolise fakti “Lenzi hullus” teke. Teises raamatus jälgitakse detektiivliku täpsusega Oberlini raporti ümberkirjutusi ning neis esinevate moonutuste “produktiivset” mõju Büchneri novellile. Huvitavaim on alaosa, milles näidatakse, kuidas hullu-Lenzi käitumises kajastuvad F. G. Klopstocki tollal moeka eepose “Messias” (1748-1773) populaarse tegelaskuju, “kahetseva kuradi” Abbadona raskemeelsed käitumismustrid (H. Gersch jt. Der Text, der (produktive) Unverstand des Abschreibers und die Literaturgeschichte. Tübingen: Max Niemeyer Verlag, 1998. 198 lk.). Haritud inimese hämarolek ei ole iial puhtalt psühholoogiline, vaid alati ka kultuuriline.
Esimest korda on seni kuulsaima balti päritolu kirjaniku teosed nüüd siis ka eesti keeles: Eesti Goethe-Seltsi kümneliikmeline tõlkebrigaad on lugejate ette toonud mahuka valiku. Tegemist on üle hulga aja meie kõige paremini trükki toimetatud võõrklassika väljaandega. See on esmajoones noore Tartu filoloogi Vahur Aabramsi teene - pidagem see nimi meeles. Tema tegi valiku, tema tõlkis mahukaima osa tekste, tema silus keelekriitilise põhjalikkuse ning maitsega kõik teised tõlked, lisades ulatuslikud kommentaarid ning Lenzi monograafiamahus eluloo, mis oma faktilise hõlmavuse ning väljendusliku elegantsi tõttu on aluseks igale tulevasele eestikeelsele Lenzi-metafüüsikale. Näpuveaga on hakkama saanud vaid kirjastus “Huma”, kes võtab tiitlipöördel kõikide tõlgete autoriõiguse endale. Ei, tõlkeid finantseeriti hoopis teistest, nii Saksa kui ka Eesti allikaist.
