Kõnealune on kirjastuse debüüdisarja Grafiti teine raamat. Pseud­onüü­miga Leo de Sixtus astub eesti luulesse tugev ja taotlusega luuletaja – ehk võiks öelda ka poeet, halvustamata, imetlusega. De Sixtu­sel on äratuntav oma stiil, poeetiline kõne, mis pole tavaliselt just esimene debütantidele iseloomulik joon.

De Sixtuse luule on heakõlaline – silmadega üle lastes tundub, nagu loe­taks teda ette. Lummavad kujundid voolavad, loovad tervikliku maailma, vahel end kehtestades, tihtipeale kuni kummastuse või katkestuseni. Tema värsiread on praegusaja eesti luule kontekstis harjumatult ja meeldivalt pikad. Tõenäoliselt pole neid võimalik lugeda pealiskaudselt – aga süvenemise eest hoolitseb luuletaja ise, ta võ­tab lugeja meeled. Kohatine iroonia hoiab de Sixtuse mõlemad jalad maas ega lase tal lenduda aimamatusse.

Kellele siinne reklaamtekst tundub pealiskaudne, võtku ise raamat lugemiseks. Ja – kirjutan pikemat ja kriitilisemat arvustust ajakirja Looming tarbeks, mis avab ehk enam “Skarabeuse tsivilisatsiooni” põnevat maailma. Et lõpetada (enne päris kriitika algust) käesolevat nuppu talle omases lööklausete žanris, võib öelda, et Leo de Sixtus on viimaste aastate kõige tugevam uus tulija.