Leo ja Peoleo
Leo Lapin
“Peoleo 1964–74”
EKSA, 2015. 128 lk.
“Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi ansambel PEOLEO loodi 1964. aastal.” Sellise napi, kuid kaaluka lausega algab raamat, mis võtab kunstnik Leo Lapini isikupärases stiilis kirjutatuna kokku omaaegse kultusbändi ajaloo. Peoleo poole sajandi vanused klassikalised hitid, mis tänaseni raadios kõlavad, on näiteks “Liisa” (“Sõitsin oma setukaga linna poole traavi…”), “Kotermann” (“Aga kotermann krõbistas nurgas kui hiir…”) ja “Palgasõduri laul” (“Olen sõjamees Vietnamis…”).
Kunstiinstituut ehk ERKI, kunsta, insta või EKA on Eesti kerge muusika ajaloos üldse märgilise tähendusega. Sest seal sündisid sellised ajaloolise tähtsusega bändid nagu juba mainitud Peoleo, Kukerpillid ja Päratrust (hilisem Singer-Vinger). Peoleo viljeles popfolki ja tollal populaarset Ameerikas levinud stiili, mida nimetati protestilauludeks. Protestilaulud olid osa sotsiaalseid muutusi taotlevast noorteliikumisest välismaal, eriti USAs. Peoleo kasutas protestilaulude vormi, kuid sõnade ja ka esituse sisu oli kodeeritud nii, et seda tuli mõistmiseks lugeda teatud võtmes. Nii võis Vietnami sõja vastast laulu tõlgendada hoopis teisiti. Leo Lapin kirjutab: “…arukam publik tõlgendaski seda laulu protestina meid anastava N. Liidu vastu.”