Paraku on probleem paradoksaalne: asudes põhjalikumalt tegelema filosoofiaga üldiselt ja küsimusega elust kitsamalt, näeme, et filosoofia ei suuda sõnastatud ootusele vastata. Asi on selles, et iga vastuse taga kummitab küsimus, iga leitud tugipunkti kõrval kuristik. See seletab muuhulgas, miks filosoofidel endil ei ole sageli hästi elamine õnnestunud.

Õnneks või õnnetuseks ei ole igaüks filosoof. Tavaline inimene kasvab mõnda -kultuuriruumi sisse ega filosofeeri väga avaralt ega sageli. Võib koguni öelda: elamine õnnestub kergemini neil, kes liiga palju ei mõtle ja pigem matkivad head eeskuju, häid harjumusi. Neid käsitleme siinkohal operatiivselt, selliste eeskujudena, mis aitavad ümbritsevas kogukonnas hakkama saada. Miks siis ennast üldse pärimisega piinata?

Probleem on selles, et mingi kindla traditsiooni järgi elamine on dünaamilises üleilmastuvas maailmas üha raskem, välistingimused heidavad inimesi üha keerukamatesse olukordadesse. Kuigi tuntud ütluse kohaselt on õndsad need, kes vaimust vaesed, pole põhiküsimus selles, kas kasutada mõistust või mitte. Mõtlusse sulgunud filosoof ja täiesti nõdrameelne olend on äärmused, mille vahele jääb tervet mõistust kasutav keskmine inimene. Niisiis on mõistuse kasutamisest elus abi. Küsimus on hoopis selles, kui sügavalt tasub elu üle järele mõelda. Ja selles, mil määral tuleks ise oma elu kujundada ja kui palju vooluga kaasa ujuda. Sokrates oli veendunud, et mõtestamata elu ei vääri üldse elamist. Utilitarismi suurkuju John Stuart Mill väitis uljalt, et eelistab pigem olla õnnetu Sokrates kui õnnelik siga. Ent Aristoteles hoiatas, et kui jäädagi üksnes mõtlema, ei pruugi me omandada heaks eluks vajalikke harjumusi.

Loe täismahus artiklit Eesti Ekspressi tasulisest versioonist

« Avalehele 26 Kommentaari