Leo Rohlin, milline on Teie meelest olukord Eesti tarbekunstis?
Eesti tarbekunsti olukord on muidugi erinevatel põhjustel võrdlemisi keeruline ning võib tunduda, et paremad ajad on möödas. Ent kui ma vaatan viimastel aastatel toimunud arenguid, siis tundub, et tarbekunsti tähtsus tõuseb. Räägitud on ka sellest, et disain hakkab tõrjuma tarbekunsti eemale, aga minu meelest kehtib see ainult Eesti oludes. Kui jälgida, mis toimub mujal, siis näeme, et paradoksaalselt on kõrgelt arenenud tööstusdisain pigem soodustanud unikaalse tarbekunsti arengut kui pidurdanud seda.
Masstoote kõrval vajab kaasaegne inimene unikaalset tarbeeset, ka käsitööd selle sõna otseses ja parimas tähenduses, mida meie võibolla ei oska veel vääriliselt hinnata. Mis puudutab piiri tarbekunsti ja vabakunsti vahel, siis see on kahtlemata hägustunud, aga samas on see väga individuaalne. Mina näiteks pean ennast selgelt tarbekunstnikuks, mitmed minu kolleegid on aga selgelt edasi liikunud vabakunsti juurde, võtame näiteks kasvõi Sergei Isupovi. Värskemaks näiteks võin tuua rühmituse “Asuurkeraamika” ühistööd jõulist installatsiooni “Unisoon”.
Ma usun, et Eesti tarbekunst vajaks ka oma olemuse ümbermõtestamist. Kindlasti oleks vaja rõhutada integreerimist teiste erialadega, seal hulgas ka kunstiteadusega, sest tarbekunsti sügavam analüüs on meil siiani puudu. Kuigi ka siin on viimasel ajal asjad hakanud paranema, on meil tänaseni tarbekunsti olemus ja ajalugu tervikuna läbi kirjutamata. Mis puutub kriitikasse, siis see ei kajasta tarbekunstis toimuvaid intensiivseid arenguid ning on võrdlemisi juhuslik, mõningaid nähtusi käsitletakse operatiivselt ja asjalikult, mõned, sageli küllaltki olulised sündmused jäävad aga kummalisel kombel kriitika vaateväljast täielikult välja. Seetõttu on meie probleemid vaateväljast kuidagi välja libisenud.
Rääkida võiks kasvõi tööstuslike nõuete pealetungist, mis on viimasel ajal üha elavam, me peame senisest tunduvalt rohkem arvestama turu nõudmistega. Mind see osalt rõõmustab, osalt aga morjendab. Ühelt poolt on väike lootus, et leiame oma koha ja Eesti tarbekunsti eripära teadvustatakse nii siin kui mujal, teisalt ei tohiks jällegi liialt turu nõudmistega arvestada. Ent tööstuse olemasolu on kindlasti tarbekunstile hea, kui tuua näiteks kasvõi Tarbeklaasi püüded taastada oma suurejoonelist minevikku, rääkimata olukorrast tekstiilis. Olen töötanud aastakümneid õppejõuna ning näen, kuidas muutunud olud on muutnud ka nende noorte mõttelaadi, kes meile õppima tulevad. Püütakse võimalikult palju leida varem kasutamata väljundeid, vaimses plaanis on huvid omakorda avaramaks muutunud. Omaette küsimus on see, kas neid kõiki saab hiljem rakendada. Samas vaidleksin ma tugevalt vastu seisukohale, et tarbekunstnikke “toodetakse” liiga palju. Tung meie erialale on säilinud ühiskondlik-majanduslikest tingimustest sõltumata ning kunst ei ole ala, kus saaksime täpselt ette planeerida, palju uusi tegijaid on vaja. Kitsamalt keraamikast rääkides näen, kuidas kunstnikud on leidnud üha uusi võimalusi enda rakendamiseks, tekkinud on huvikeskused, tegutsevad ühisateljeed jne.
Minu puhul on muidugi nii, et keraamika on minu jaoks olnud ainult hobina viljeldav, sest alates 1960ndate keskpaigast olen ma pidevalt olnud kusagil ametis ning põhiosa ajast ongi võtnud pedagoogiline ja administratiivne töö. Võttes märksõnadega kokku oma loomingulisi seisukohti, siis need oleksidki tarbekunst, disain ja käsitöö. Ma olen oma näitusel Tarbekunstimuuseumis püüdnud visuaalselt lahti mõtestada nende kolme valdkonna omavahelisi suhteid ja probleeme. Teiselt poolt loeksin oluliseks ka keraamika tehnilise poole uurimist, sest ka see sisaldab endas loomingulisi võimalusi ning avastusi.
Üles kirjutanud Eero Epner
