Leonid Mletšin "'KGB. Riikliku julgeoleku organite esimehed. Paljastatud saladused."'

Vene keelest tõlkinud Margus Leemets. Varrak, 2007. 791 lk.

Leonid Mletšin

“KGB. Riikliku julgeoleku organite esimehed. Paljastatud saladused”

Vene keelest tõlkinud Margus Leemets.

Varrak, 2007. 791 lk.

Raamatu tagakaanel väidetakse, et Mletšin on tänapäeva Venemaa üks populaarsemaid ajaloolasi, kes on ühtlasi töötanud ajakirjanikuna. KGB “tellikiskivi” ongi kirjutatud laiadele rahvahulkadele ehk siis “populaarteaduslikult”, nagu KGB hiilgeaegadel N Liidus oli selliste teoste kohta kombeks öelda. Kasutatud kirjanduse loetelu puudub, allikaid pole nimetatud.

Küll on autor vestelnud mõningate uurijatega ning sündmuste kaasaegsetega, tuues nende vastused otsetekstina. Tähtsal kohal on autori isa mälestused kunagistest aegadest. Siin ja seal kohtab stenogramme vestlustest, mida ei saanud keegi stenografeerida – või kui, siis ainult mõni Abwehri teenistuses olnud luurepäkapikk, kes (näiteks lk 220) pani Stalini lauasahtlisse pugenuna kirja, kuidas suur juht kärkis Riiklikku Plaanikomiteed juhtinud Nikolai Baibakoviga. Pärast andis ta oma ülestähendused Baibakovile ja see omakorda pani Stalini otsekõne oma meenutustesse. Lk 526 on aga juba ilmselt CIA või siis BND päkapikk stenografeerinud Andropovi vastuse Saksa DV luureülemale Markus Wolffile. Need on juhuslikult võetud näited – raamat kubiseb taolistest jumal teab kust võetud ja kuidas leiutatud tsitaatidest. Sellised kirjanduslikud võtted paigutavadki teose “populaarteaduslike” hulka. Tegelikult oleks sõna “teadus” parem siit üldse välja kärpida.

Nii et ärgem seda raamatut väga tõsiselt võtkem. Viidata sellele ei maksa, kui te pole just Tiit Madissoni taoline uurija, kes kuhjab oma n-ö “uurimustesse” ükskõik millistest tekstidest leitud väited.

Aga huvitav on seda lugeda sellegipoolest. Meenub lausa Pelevini “Tšapajev ja Pustota”.

Dzeržinski ajastu ülevaade algab sedastusega, et Tšekaa töötajad kandsid algselt lenduritele õmmeldud nahkriideid sellepärast, et nahkriietes ei ole täisid (lk 9). Järgmise salapolitsei ülema Menžinski ajastu kirjelduses leiame väite, et nõukogude salateenistus taipas esimesena, kui mugav ja kerge on värvata agente homoseksualistide hulgast (lk 56), sest need oskavad kaksikelu elavate inimestena saladusi hoida ja kalduvad olema vasakpoolsed. KGB viienda valitsuse (tegeles dissidentide ja kultuuriinimestega) juht olevat olnud suht mõistlik mees, kes keeldus oma hoolealustega ümber käimast Stalini aja meetoditega (kuklalask), vaid tahtnud neid ümber kasvatada; viiendas valitsuses olevat kirjutatud ka 1969. aastal märgukiri Volga sakslaste autonoomia taastamisest (lk 526–528). Väidete tõesust ei saa kuidagimoodi konrollida. Loe ja imesta.

Või kagebeeliselt öeldes – loe ja säilita valvsus, seltsimees!