11.01.2008, 00:00
Lepitus või kahetsus?
“Lepitus/Atonement”
Režissöör Joe Wright. Osades Keira Knightley, James McAvoy, Saoirse Ronan, Vanessa Redgrave jt. 7. Kuldgloobuse nominent.
Kobarkinos alates 10. jaanuarist.
Kinokavades “emotsionaalse armastusdraamana” välja reklaamitud Ian McEwani romaanil põhinev “Lepitus” on oma probleemiasetuselt lähedasem Michael Haneke suurepärasele hüperthriller’ile “Varjatud” kui filmi režissööri Joe Wrighti enda eelmisele teosele “Uhkus ja eelarvamus”. Kui Wrighti Austeni-ekraniseering on viimaste aastate ilmselt üks ülehinnatumaid filme – mille peaosas üks viimaste aastate selgelt ülehinnatumaid näitlejanäitsikuid Keira Knightley –, siis McEwani kirjandusteose ekraniseering mitte ainult ei paku Knightleyle esmakordset võimalust usutavana mõjuda, vaid on oma küpsuse ning väljapeetusega tunnistuseks Briti filmikunsti heast hetkeseisust.
2003. aastal ka eesti keeles – Anne Lange tõlkes – ilmunud romaani tegevus saab alguse 30ndate keskpaigas Inglismaal. Ajastu valik pole kindlasti juhuslik, sest just sel ajal tabasid iseenda minevikutaagast toituvat vana Euroopat esimesed kurjakuulutavad iiveldushood.
Ajastut valitseva eitusevaimu kujundiks on eraldatust sümboliseeriv maamõis, kus 1935. aasta erakordselt kuumal suvel hakkab lahti hargnema üks traagiline armastuslugu. Selle keskmes on oma esimese näidendi lõpetanud elava fantaasiaga 13aastane tulevane kirjanik Briony Tallis (Saoirse Ronan), tema vanem õde Cecilia (Knightley) ja majapidajanna poeg Robbie Turner (James McAvoy). Pole ka juhus, et sündmused hakkavad hargnema kirjasõnast: väga otsekohesest – ja ekslikult saadetud – erootilisest armastuskirjast, mille tõttu lõpeb palav suvepäev sellega, et Robbie pannakse Briony pahatahtliku valetunnistuse tõttu vägistamissüüdistusega vangi.
Lugu jätkub viis aastat hiljem: Briony on oma süüst ajendatuna loobunud edasiõppimisest ja töötab haiglaõena, Robbie on pärast vangistust sõjaväkke läinud, Cecilia oma perekonnast eemaldunud. Kogu Euroopa on sõjas. Wright on väga hästi mänginud välja idee, et ta ei jutusta mitte lugu ennast, vaid lugu loo jutustamisest. Samavõrra väärib esiletõstmist operaator Seamus McGarvey loodud pildirida, mis suudab perfektselt edasi anda ka kõige õhulisemalt kirjapandud kõnekujundeid. Nii misanstseenist kui kaameratööst õhkub pea igas kaadris kirjanduslikkust, mis tähendab, et vaataja adub tavapärasest rohkem jutustaja kohalolu.
Väga ilmekalt illustreerib seda lahendust filmi võimsaim stseen Dunkirki lahingust, kus ühe kaadrina filmitud viie ja poole minutilises stseenis libiseb kaamera üle trööstitu ranna, mis on täis haigeid, haavatud ja vaevatud sõdureid kodumaale pääsemist ootamas. Kompositsioonilt tõeliselt barokne stseen, mis rabab oma tehnilise täiuslikkusega ja peene sentimentaalsusega. Samas mõjub see tahtlikult orkestreeritult, kõik on justkui liiga paigas, iga detail kasvab välja eelmisest ja omab tähendust.
Lõpuks valmistavadki need nii-öelda kirjanduslikud liialdused või ideaalsed hetked vaatajat ette pealkirjas lubatud küsimusele lepitusest. Äkitselt on kaadris 77-aastane Briony, kes eduka kirjanikuna annab televisioonis intervjuud oma viimase raamatu “Lepitus” teemal. Toimub reaalsusenihe, mis korraga annab tähenduse kõigile neile kirjanduslikele liialdustele ja samas ka võtab selle. Sest alles jääb vaid isekas fantaasia, mis ei anna vastust lepituse või lunastuse osas, vaid paneb pigem küsima, kas lepituseotsingutega kaasneb ka kahetsus.
Režissöör Joe Wright. Osades Keira Knightley, James McAvoy, Saoirse Ronan, Vanessa Redgrave jt. 7. Kuldgloobuse nominent.
Kobarkinos alates 10. jaanuarist.
Kinokavades “emotsionaalse armastusdraamana” välja reklaamitud Ian McEwani romaanil põhinev “Lepitus” on oma probleemiasetuselt lähedasem Michael Haneke suurepärasele hüperthriller’ile “Varjatud” kui filmi režissööri Joe Wrighti enda eelmisele teosele “Uhkus ja eelarvamus”. Kui Wrighti Austeni-ekraniseering on viimaste aastate ilmselt üks ülehinnatumaid filme – mille peaosas üks viimaste aastate selgelt ülehinnatumaid näitlejanäitsikuid Keira Knightley –, siis McEwani kirjandusteose ekraniseering mitte ainult ei paku Knightleyle esmakordset võimalust usutavana mõjuda, vaid on oma küpsuse ning väljapeetusega tunnistuseks Briti filmikunsti heast hetkeseisust.
2003. aastal ka eesti keeles – Anne Lange tõlkes – ilmunud romaani tegevus saab alguse 30ndate keskpaigas Inglismaal. Ajastu valik pole kindlasti juhuslik, sest just sel ajal tabasid iseenda minevikutaagast toituvat vana Euroopat esimesed kurjakuulutavad iiveldushood.
Ajastut valitseva eitusevaimu kujundiks on eraldatust sümboliseeriv maamõis, kus 1935. aasta erakordselt kuumal suvel hakkab lahti hargnema üks traagiline armastuslugu. Selle keskmes on oma esimese näidendi lõpetanud elava fantaasiaga 13aastane tulevane kirjanik Briony Tallis (Saoirse Ronan), tema vanem õde Cecilia (Knightley) ja majapidajanna poeg Robbie Turner (James McAvoy). Pole ka juhus, et sündmused hakkavad hargnema kirjasõnast: väga otsekohesest – ja ekslikult saadetud – erootilisest armastuskirjast, mille tõttu lõpeb palav suvepäev sellega, et Robbie pannakse Briony pahatahtliku valetunnistuse tõttu vägistamissüüdistusega vangi.
Lugu jätkub viis aastat hiljem: Briony on oma süüst ajendatuna loobunud edasiõppimisest ja töötab haiglaõena, Robbie on pärast vangistust sõjaväkke läinud, Cecilia oma perekonnast eemaldunud. Kogu Euroopa on sõjas. Wright on väga hästi mänginud välja idee, et ta ei jutusta mitte lugu ennast, vaid lugu loo jutustamisest. Samavõrra väärib esiletõstmist operaator Seamus McGarvey loodud pildirida, mis suudab perfektselt edasi anda ka kõige õhulisemalt kirjapandud kõnekujundeid. Nii misanstseenist kui kaameratööst õhkub pea igas kaadris kirjanduslikkust, mis tähendab, et vaataja adub tavapärasest rohkem jutustaja kohalolu.
Väga ilmekalt illustreerib seda lahendust filmi võimsaim stseen Dunkirki lahingust, kus ühe kaadrina filmitud viie ja poole minutilises stseenis libiseb kaamera üle trööstitu ranna, mis on täis haigeid, haavatud ja vaevatud sõdureid kodumaale pääsemist ootamas. Kompositsioonilt tõeliselt barokne stseen, mis rabab oma tehnilise täiuslikkusega ja peene sentimentaalsusega. Samas mõjub see tahtlikult orkestreeritult, kõik on justkui liiga paigas, iga detail kasvab välja eelmisest ja omab tähendust.
Lõpuks valmistavadki need nii-öelda kirjanduslikud liialdused või ideaalsed hetked vaatajat ette pealkirjas lubatud küsimusele lepitusest. Äkitselt on kaadris 77-aastane Briony, kes eduka kirjanikuna annab televisioonis intervjuud oma viimase raamatu “Lepitus” teemal. Toimub reaalsusenihe, mis korraga annab tähenduse kõigile neile kirjanduslikele liialdustele ja samas ka võtab selle. Sest alles jääb vaid isekas fantaasia, mis ei anna vastust lepituse või lunastuse osas, vaid paneb pigem küsima, kas lepituseotsingutega kaasneb ka kahetsus.