Kirjutada ohtlikust raamatust tähendab kahandada selle ohtlikkust. Aga ilmselt ka lugemisnaudingut. Nii peakski lugeja võib-olla alustama teosest endast, mitte selle arvustusest.

“Leskede kadunud maailma” tekst on peatükkideks jagamata ja voolab algusest lõppu, lugeja voolab kaasa ning laseb sünni, surma ja elu endale väga ligidale. Siin on mitu tasandit. Alustan näiteks sellest: jutustaja enese lapsepõlv – indiaanlasemängud, onnid, kummalised vanad tädid ja sugulased. See on tasand, millega minul, kunagisel poisikesel, on kõige lihtsam suhestuda. Kasemaa on sündinud 1984, mina 1986, seega mõlemad ajal, mil arvuteid ei olnud ja raamatud olid popid. “Leskedes…” kohtamegi “Väikesi metslasi”, “Robinson Crusoe’d” ja “Saladuslikku saart”. Ühes episoodis tahab jutustaja endale vastu talve haabjat teha, teises parvetab kevadisel jääl üle tiigi jne. Need on poistemängud ja -seiklused. Kes ise kunagi onnis istunud ja end indiaanlaseks mänginud, teab, millest jutt. Sellega on lugeja hing avatud ja ta laseb ka teisi tasandeid ligi.

Teisel tasandil elavad ja hääbuvad lesed. Vanim neist on sündinud tsaariajal, seega tekib tekstile ümber raam, sealt, sajandi algusest, siia, peaaegu uude sajandisse (mil ta, Kassilesk, sureb). Vahepeal on mehed käinud esimeses suures sõjas, siis Vabadussõjas ning tulnud oma teenete eest saadud maadele ehitama asundustalusid. Majad saavad valmis, tehakse lapsi, sünnivad(!) esimesed lesed. Nad kasvavad suuremaks, käivad leeris ja pea peavadki lahkuma vanematekodust ning minema mehega kaasa. Plikapõlves on nad armunud, igatsenud olla ihaldatud, sõitnud jalgrattaga oma kuuskümmend kilomeetrit Tartusse, et lasta endale lokid pähe teha (siin avaneb ka tütarlapslugejale võimalus nostalgitseda). Poisid on plikasid taga ajanud, hiljem seisnud rehelävel, paberossid suus. Siis on tulnud argipäev. Lk 79 leiame väga tiheda võrdluse – kõik on nagu maailma loomine. Algul on tühi maa, siis tulevad mees ja naine ning ehitavad siia maja. Maailma loomine, vabariigi loomine.

Lõpuks istub pisike jutustaja kaheksakümnendatel oma onnis või mõne lese pööningul ja kujutleb, mismoodi see õnnis Pätsu aeg oli. Ta tuhlab kõiges, mis on jäänud mehest ja naisest sealt maailmaloomise ajast, ta kuulab nonde loomisloonaiste lugusid. Küllap tunneb lugeja siingi ennast ära – kes poleks vanade majade pööninguil sorinud, ajanud taga oma vanavanemate jälgi, leidnud tolmuseid Mareteid või Taluperenaisi, kus sees Agfa ja Siemensi ja Shelli reklaamid.

Kujutlus Pätsu ajast on kahtlemata helge, isegi naiivne ja tore omal lapselikul moel. Aga hirmus, kohutav on see viis, võte, mil moel leskedest jutustatakse. Lesed sünnivad, lesed käivad karjas, lesed lähevad ujuma, lesed abielluvad (Lk 82: “Külaaedadest tuleb veel rohkem väikseid leskesid välja…”). Kõik on ette määratud – sa oled sündinud, jäänud üksi ja sured juba ette. Teist võimalust pole. Nõnda on “Leskede kadunud maailm” isegi apokalüptiline tekst. Millalgi oli Kuldaeg, nüüd on see kadunud ja talud tühjad ja vaikselt läheneb maailma (vabariigi?!) lõpp. Kassilesk mõjub oma iidse vanusega vanatestamentlikult.

Heausklikult lugemist alustades on raske aru saada, kas tegu on ilukirjandusega või on kõik päris. Vahepeal lugejat muidugi võõritatakse tänapäevaste väljenditega mõnest kaunist olustikupildist – emo haiglaselt tumemeelse inimese tähenduses, nunnu armsa tähenduses jne –, kuid siis uputab tekst lugeja taas. Üks võtteid on lõputu loetelu: pööninguilt leitud esemed, nimed, väljendid, paigad. Kohtame võrdlust: kõik meesteasjad on suured ja kobakad, rauaträni küünis, mootorita autoloks, höövlid, alasid. Naisteasjad on pisikesed, mustrid vaipadel, lõhnaõlipudelid, serviisid. Meesteasjad kasvavad vähehaaval võssa, naisteasjad tolmu ja samblasse. On omajagu õudne näha tähendusi kadumas. Meid on muudetud empaatiliseks leskede suhtes, jutustatud sellest, kui tähtis oli leeri lõpupidu, esimesed suudlused, esimesed õrnad armastusekogemused. Plikadest said naised ja poisikestest mehed. Lk 142 saame teada, et leerikleidis on rotipesa. Millalgi on sellel kleidil olnud võimas, elu loov mõte, aga nüüd kaob ta kõigi plekiliste linade ja koitanud mantlite sisse. Kõige selle träni keskel lebab lesk voodis ja laulab: “Suudle mind, laululind”.

Jutustaja hääl lõpu eel vanas koolimajas olevas haiglas leskesid külastades muutub. Ta annab oma tegevusele, leseuurimisele, nimetuseks vidualoogia (sõnast widow, inglise keeles lesk), kirjutab esseistlikus-mõtisklevas laadis vanadest pulma- ja matusekommetest. On kokkuvõte. Siin taipame, et näiteks hävituspataljonide orkestrid on päriselt olnud, polegi absurdini viidud kujund. Kassidesse uppuv lesk on ka päriselt olnud. Lugeja tuuakse tagasi maa peale maa alt, hauast, leskede juurest.

Paik on aga muutunud. Nagu tolles rahvajutus, kus mees läinud oma pulmapäeval isa hauale, haud avanenud, mees käinud korraks maa all isal külas, tagasi pöördudes oli möödunud kolm sajandit. Kõik tuttavad olid surnud, rääkimata naisest, kellega ta oli mõelnud koos elada. Lugeja sisemus pöördub pahupidi – leselugude kaudu on tema enese lapsepõlv asetatud vastamisi teadmisega kõige kaduvusest, lootusetusest. Õrnatundelisem hakkab nutma, karmim joob ennast täis, aga külmaks ei jäta asjade selline seis kedagi.

“Leskede kadunud maailmast” väljumiseks soovitan aga lugeda Kasemaa luulekogu “Kustutamatud õhtud”.

Aitab reaalse maailmaga uuesti kohaneda.Andrus Kasemaa “Leskede kadunud maailm”Varrak, 2012. 176 lk.Andrus Kasemaa(sündinud 1984)

”Poeedirahu” (2008, luule)

”Lagunemine” (2009, luule)

”Kustutamatud õhtud” (2012, luule)

”Leskede kadunud maailm” (2012, proosa)