Let’s go / Turn it on again*
Näitus “Kollektsioon: valitud teosed I” Tallinna
Kunstihoones. Kuraator Harry Liivrand, kujundaja Leonhard Lapin. Avatud 20.
septembrini.
Lihtne ja tavaajakirjanduslik on öelda, et see
nelja Kunstihoone saali täitev väljapanek on eesti
sõjajärgse kunsti – alates 60. aastatest – hittide
paraad. Rõhuasetusega muidugi maalil. Aga edasi?
Jagaksin
selle väljapaneku eesmärgid, nagu ma kõrvaltvaatajana neid
ette kujutan, neljaks.
Kõigepealt: nostalgia. Ja see pole
pealiskaudne nali. Vanema publiku taaskohtumised töödega, mida
mäletatakse ja mida pole vaatamata nende krestomaatilisusele kuigi tihti
eksponeeritud. Nagu läbi udu sõidavad mälusügavustest
välja teosed, millega oled kunagi kohtunud. Minu jaoks, kelle
kunstimälu algab kuskilt 70ndate lõpust, oli eriti erutav näha
mõningaid tollal vaid viletsa mustvalge Sirbi või Kunsti reprona
mällu jäänud töid täies hiilguses. Kunstihoone
näitustele jõudsin ma pidevalt ju alles 1987. aasta
sügisest.
Praegu puudutavad mõned tööd mind
otse isiklikult, pisaratkiskuval piiril, kas või Tiit
Pääsukese “Neli naist ja värvid”, Peeter
Mudisti “Käib. Ei hargne” või Jaak Arro
“Paat”.
Teiseks. Pedagoogiline väärtus. Noor
põlvkond kunstnikke ja kunstihuvilisi pole suurest osast
väljasolevast lihtsalt teadlik ja see pole nende süü.
Kuraatori sotsrealismist tänapäevani ulatuv valik esindab
teadlikule subjektiivsusele vaatamata parimat võimalikust. Näitus
on klassikalise selguse ja vajaliku konservatiivsusega kujundatud.
Ekskursioonid kunstiüliõpilastele, Kunstiakadeemia ja
kunstikoolide juhtkondadele, aga ka lihtsalt koolilastele ja vanematele
huvilistele on siinkohal kohustuslikud.
Kolmandaks:
Üllatuslikkus. Kui paljud ka vanematest vaatajatest mäletavad
näiteks nüüdseks juba ammu vastavalt Soome ja Slovakkiasse
emigreerunud Ludmilla Siimu ja Jaak Adamsoni kordumatult uuenduslikke
töid? Või kui hiilgav maalija oli omal ajal Urmas Pedanik?
Või kui tehniliselt virtuooslikud olid Rein Tammiku
hüperrealistlikud maalid? Või kes mäletab hiljem keskmise
eesti kodu diivanitaguseid pruunis koloriidis loodusmaalidega varustanud
Valdur Ohakat kui modernisti? Või…
Ja
päris uusi kinke või deponeeringuid vaadates: kuidas on Raul
Rajangu oma uusimas, Alfa Romeo superautot kujutavas töös
jõudnud tagasi oma varaste tööde reljeefse maalipinnani?
Või kust tulid Leonhard Lapini triibulisse geomeetriasse järsku
sisse liblikad? Kuidas jõudis Julia-Maria Künnap oma
tüüpmaja aknaga seinapaneeli kujutava ehteni? Kunstnikud toetavad
Kunstihoonet, on selle institutsiooni näitusepoliitikaga solidaarsed,
näitab viimase saali väljapanek.
Neljandaks: Kunstihoone
kogu olemasolu meeldetuletamine üldse. Et KUMU ja Tartu Kunstimuuseumi
kõrval on olemas selline, kuskil mitte just hiilgavais ega
jätkusuutlikes tingimustes hoitav kogu parimat eesti kunsti, mitte liiga
suur, aga samas igatahes võrreldav kohalike suurimate kunstikogujate
erakogudega, väärib teadvustamist. Ja toetust, iseasi, kuidas ja kust
see peaks tulema.
Ma olin liigutatud, vaadates Arnold Akbergi
hilistööd, väikeseformaadilist Viljandi, mu kunagise
kodulinna vaadet. Kui Akberg elaks, ma telliksin talt oma praeguse
kodutänava vaate. Ma tean, milline see oleks, aga magus valutunne
ütleb, et täpselt sellist ei saaks iial enam teha.
Ajad
pole enam need. Aga uus aeg teeb võimalikuks sellised targad
tagasivaated, na
gu seda praegune Kunstihoone 75. aastapäevale pühendatud
väljapanek on.
* Viited eksponeeritud Miljard Kilgi kuulsaimale
maalile ja Genesise hitile.