Libavaida sugrusida uherles ja vurles kehus*
“Alice Imedemaal”
Režissöör Tim Burton.
Osades Johnny Depp, Mia Wasikowska jt.
Alates 5. märtsist nii Cinamoni kui Forum Cinemase keti kinodes, nii eesti kui inglise keeles.
“Alice imedemaal” ja “Alice peeglitaguses riigis” on 145 aastaga kogunud enda peale tohutu hulga kihistusi ja tähendusi, muutunud lasteraamatutest lõputult tsiteeritud ja läbianalüüsitud kultuurifenomeniks. Need on veidra struktuuriga, matemaatikast, absurdist, huumorist ja sõnamängudest läbi põimunud tekstid, mis, julgen enda kogemuse põhjal väita, pakuvad oma unenäolisuses täiskasvanutele tunduvalt rohkem kui lastele. Lapsed tahavad korda ja selgust, hallutsinatsioonid neid ei huvita – elu on niigi põnev.
Režissöör Tim Burtoni jaoks on Alice’i lood ideaalne lähteaine, kuna ka tema puhul on segane, kes täpselt on tema muinasjutuliste fantaasiafilmide sihtgrupp. Lapsemeelsus tuleb tema loomingu nautimiseks igal juhul kasuks. Ja Burtoni otsus luua film 3D-tehnoloogiaga, et algmaterjali trippy’t iseloomu edasi anda, on samuti väga hea, sest käesoleval juhul pole 3D mitte eesmärk, vaid vahend – lõpuks ometi on tehnoloogia Burtoni fantaasiale järgi jõudnud. Meedium ja materjal sobivad omavahel nagu jäätis ja soe suvepäev.
Nüüd aga sisust. Filmis on kaotatud hulk raamatu tegelasi ja ühtlane kaheteistkümneks tunniks jaotatud tekstijada on kahjuks kirjutatud selge moraali ja raamjutustusega stsenaariumiks, mille kolmanda vaatuse kulminatsioon on – nagu ikka – kõige pettumustvalmistavam. Tegelikult pole Ameerika režissöör (tõele au andes siiski inglannaga abielus anglofiil) ega Disney stuudio Victoria ajastu Inglismaast õiget heki-, puudri- ja teehõngu täielikult välja suutnud raputada, sest näiteks dekadentlik jabura teelaudkonna stseen Märtsijänese, Unihiire ja Kübarsepaga paneb filmi vaadates lausa vaimustusest hüppama.
3D, kus mängivad koos inimesed ja animeeritud tegelased, on niivõrd uus ja üllatav, et avaldab paratamatult muljet, eriti nii visuaalselt mõtleva režissööri käes nagu Burton. Filmis on alles raamatu mängulisus ja unenäolisus, kuid küsimused aja ja ruumi suhtelisusest ning üksindusest ja identiteedist on hajunud action’isse. Võitlus käib mõistagi male- ja kaardimänguga kaasas, aga on iseküsimus, kas hiljutistes fantaasiaseiklustes lõputult nähtud suurejooneline draakoniga mõõklemine on selles loos hädavajalik. Ja kuhu on kadunud Burtonile nii omane indie-puudutus, isiklikkus, eriline õrnus? Samas, ilma algmaterjali kohandamata ei oleks olnud võimalik sellise eelarvega (s.t nii uhke väljanägemisega) filmi luua. 3D on siiski hiigeläri, kuhu investeeritud summad peavad raha tagasi teenima. Puudujäägid sügavuse poole pealt kompenseerivad imeline vaatemängulisus ning võrgutav, kriitikameelt tuimestav ilu. Muinasjutu puhul sellest täiesti piisab.
Filmis näeb kaht Burtoni peamist näitlejat: Johnny Deppi Kübarsepana ja Helena Bonham Carterit Punase Kuningannana. Mõlemad on loonud unustamatud tegelased – mürgisest liimihaisust täiesti segi keeranud Kübarsepp ja näitlejanna kaheaastasest tütrekesest inspireeritud hiigelpeaga kamandav türanlik Kuninganna on mõlemad lihtsalt fantastilised. Ka ülejäänud karakterid on väga värvikad. Juhul, kui te algteksti tunnete ja inglise keelt oskate, vaadake filmi originaalkeeles. Kuigi eestikeelne dublaaž on kena, lisavad Alan Rickmani, Paul Whitehouse’i, Matt Lucase ja teiste Briti tippnäitlejate hääled tegelaskujudele väga olulisi nüansse.
* Rida Risto Järve ja Tuuli Kaalepi tõlgitud luuletusest, mis ilmus raamatus “Alice peeglitagusel maal ja mida ta seal nägi” (1993).
