SÜGAVAL AAFRIKAS: Päike paistab ja kiiret pole kuhugi. KAIA KAIRE HUNT

Esimene positiivne üllatus tabas meid piiril. Eestis Gambia viisasid väljastav Briti saatkond oli meile selge sõnaga ütelnud, et viisat on vaja ja ka viisa olemasolu korral pole maalepääs kindel. Otsustasime, aluseks võttes reisiportaalide kommentaare, siiski omasoodu proovida ja oh seda rõõmu – mingit viisat polnud tõesti vaja. Kohalikku piiriametnikku tegelikult vaevalt üldse huvitas, kes me oleme, mis pass meil on ja kuhu me läheme. Nii jäi meil mitusada krooni Briti saatkonda viimata ja bürokraatiastress ka ära (nimelt nõutakse ametlikult viisa taotlemiseks töökohatõendit, 6 viimase kuu pangaväljavõtet jne). Thank God for trip.ee!

Läänerannikule jõudes puutusime kohe kokku kohaliku “hoolitsusega” – hotelli manager tegi meile vastuvaidlemist mitte sallival toonil selgeks, et pimedal ajal valgel inimesel hotelli territooriumilt lahkumine on enam kui ohtlik. (Hiljem selgus, et seda räägivad kõik, see tundus lihtsalt kombeks olevat.) Otsustasime seda sisukat vestlust ignoreerida, kuid kohalikest ei pääsenud me siiski, kuna hotellist välja astudes suutsime vaatamata igakülgsele vastupanule külge hankida kohaliku “giidi”, kelle teenustest vabaneda õnnestus meil vaid suure kavaluse, kiirete põigete ja kohati lausa õela ebaviisakusega – ja sedagi üksnes ajutiselt.

Lõppkokkuvõttes oli asjal ka hea külg, sest giid ja ta sõber vähemalt hoidsid ülejäänud 1,5 miljonit kohalikku elanikku meist eemal, kes ka kindlasti juhuse avanedes oleksid tahtnud meiega tutvuda, veidi raha küsida (näiteks ettekäändel, et nende äril läheb halvasti), natuke rääkida (sellest, kui lihtne on elu) ja tagatipuks oma suguvõsaga kohtuma viia.

Gambia riigiusundiks on islam
. Olgu kohe öeldud, et Gambia moslemid esindavad kõike vastupidist, kui muidu moslemitest eeldatakse. Nende usk on väga “easygoing”. Mitte miski ei takista neil söömast sealiha, joomast alkoholi, suitsetamast pakkide kaupa sigarette ning tegemast igatsorti pättust, millega üks ontlik ja malbe usujünger kindlasti tegeleda ei tohiks.

Lisaks võib palvetamise alati vahele jätta või edasi lükata, kui ilmneb mõni parem plaan või tegevus – olgu selleks kas või niisama teepervel tee joomine ja elu üle mõtisklemine.

Endalegi arusaamatul ja ootamatul viisil kujunes meie esimese päeva mošeekülastus giidi juhendusel ühendatuks külaekskursiooniga, mis sujuvalt läks üle giidi kodu, vanemate ja õe pere külastamisega ning lõppes kohaliku marabou juures jala puhkamisega. (tähelepanu – marabou pole mitte lind, vaid moslemite püha- ja ravitsejamees. See selgus muidugi hiljem.

Esialgu – peab piinlikult punastades tunnistama – olime ka meie rõõmsad, et näeme lahedat värvilist lindu.) Peamiselt nägid külaskäigud välja nii, et meie istusime ja pidasime plaani, kuidas jalga lasta, ja võõrustajad särasid õnnest, naeratades meile püüdlikult ja sädistades omavahel tundide viisi midagi kohalikus keeles. Üldiselt Gambia visiidi lõpuks olime me juba harjunud, et see on loomulik, et aeg-ajalt võib lihtsalt sattuda kellelegi “külla” ja siis tuleb seal istuda ja oodata, kunas võõrustajal kõrini saab. Otse loomulikult ei küsi Gambias keegi, kuhu ja miks sa ise minna tahad. Sest turist on ju loll, kelle teekonna peab ära planeerima ja kelle järel peab kogu aeg valvama.

Ühel hetkel, kui meil sai giiditee nustest täiesti villand ja me olime näinud ära kõik Lääne-Gambia peamised linnad, külad, vaatamisväärsused, meie giidi lähiümbruses elavad sugulased, kaugemad sugulased ja veel mingid sugulased, otsustasime siiski omapäi edasi liikuda ja auto rentida. Mõte võtta “päris ehe Gambia auto” tundus mitte just väga mugav, kuid siiski hea idee olevat.

Lühikokkuvõttes oli auto selline, et käima tuli ta joosta – mis iseenesest ei ole muidugi mingi suur probleem –, kuid lisaks sellele tuli hoida paigal ärakukkuvat küljepeeglit, sikutada käsipidurit kahe inimese jõul ja lasta pimedal ajal aknast taskulambiga valgust, sest tuled ju ei töötanud. Käike sai vahetada ilma sidurita, kuid ainult ülespidi, mistõttu käikude alandamiseks tuli korra kinni pidada, masin välja suretada ja uuesti käima joosta. Väga sportlik auto. Isegi imestasime, et kuidas küll vaid tahtejõu mõjul edasiliikuv ese suutis meid läbi Gambia viia.

Lõpuks ta muidugi lagunes algosadeks, kuid seda meie õnneks juba tagasiteel, sisuliselt hotellist mõnesaja meetri kaugusel.

Omaette elamus on muidugi politseinikud, keda tundus jätkuvat kõikjale. Saime selgeks, et valgele naisterahvale esitatakse kõigepealt küsimus “are you married?” ja enne kontrollpunktist minema ei saa, kui oled andnud paberitükil oma e-maili aadressi (vaatamata sellele, et võid sinna ükskõik mis keeles ükskõik mida kirjutada), õppinud pähe politseiniku nime ja kuulanud ära ta mõningase arvamusavalduse mõnedest globaalse tähtsusega asjadest. Näiteks teavitati meid rõõmsalt, et Briti peaminister on Tony Blair. Ei osanud selle ootamatu infoga muud peale hakata kui totakalt naeratada, mille peale kohalikud tundsid kergendust, et nad rumalale valgele inimesele on midagi suutnud ometi selgeks teha.

Gambias ringi reisides pani meid imestama põhimaanteede hea ­korrasolek. Paraku peab aga arvestama, et söögi- ja joogikohti on kesiselt ja reeglina vaid majutusasutuste juures.

Poodidest ei ole võimalik pea midagi söödavat peale pähklite hankida. Heal juhul saab juurde ­muretseda vett ja teed, aga igasugu kiired näljakustutamised võib küll ära unustada. Õnneks on aga piisavalt apelsini-, mango- ja banaanipuid, nii et nälga keegi ei jää, ja kuna maa on väike, siis reeglina ei ole järgmise hotellinigi liiga pikk maa. Ainuke häda võib olla selles, et mõni hotell on lihtsalt mõni päev ootamatult kinni (näiteks põhjusel, et omanik läks tädile külla).

Ringreisi neljandaks päevaks olime jõudnud tuimale arusaamisele, et Aafrikas võivad osutuda täiesti igapäevaseks ja tavaliseks sellised omavahelised emotsioonitud vestlused nagu “kuule, ära sinna sõida, seal on jälle mingi tohutult suur lehmapealuu maas” (külateedel) või et “kas ma pean seda surnud kala pead nüüd terve päev kaasas kandma” (kalurikülades, kus kohalikud meie “rõõmuks” meile rannast igasugu haruldusi hankisid) või et “näh, mul jäi jälle mingi krabi varba vahele kinni” (paradiisirandades) või “viska mulle veel üks peotäis austreid” (austrikasvanduses). Asjad lihtsalt muutuvad olenevalt sellest, mis keskkonnas liikuda, ja vähemalt Gambias on küll päris vähe asju, mis tunduks tavapärased ja normaalsed.

Üldiselt on Gambia väga sõbralik (ja üle keskmise pealetükkiv) maa ja Gambia inimene rahumeelne ning õnn elik. Ta ei väsi kordamast teksti: “Its nice to be nice. Your happiness is my pleasure. Yeah” või “Yeah. Life is easy. Rasta, baby. Tomorrow is another day, yeah. Thats how the life is. Today is today and tomorrow is another day.”