Ligi kolm tundi koomilist kulda

Mis siis sunnib vaatajaid „Toni Erdmanni“ kiitma kui nii üllatavat, ainulaadset ja erilist?

Cannesi filmifestivali žürii on ettearvamatu kamp. Toppige ühte tuppa täiesti erinevate maitse-eelistustega suured isiksused, kes vaevalt üksteist tunnevad ja keda ootavad ees ülisalajased arutelud – nii võivad sündida täiesti arusaamatud tulemused. Sel aastal sai see lõplikult selgeks.

Maren Ade „Toni Erdmann“, kriitikute poolt peaaegu universaalselt hiilgavaks tunnistatud film, jäi auhinnatseremoonial tühjade kätega, seda paljude üllatuseks ja ka vihaks. Selle asemel võitis turvaline valik – emotsionaalselt valus ja päevakajaline, kuid konventsionaalne draama „Mina, Daniel Blake“. Režissöör Ken Loach, tunnustatud sotsrealismi veteran, kes on juba varem ka Kuldse Palmioksa võitnud, tõenäoliselt karjääritõuget ei vajanud. Käisid kuulujutud, et üheksaliikmelise žürii juht, režissöör George Miller vihkas „Toni Erdmanni“ ja surus maha ka teiste poolehoiu selle filmi suhtes, aga me ei saa kunagi teada, kui palju vastupanu talle osutati.