Lihtne ilu

Toscana piprasest oliiviõlist ja Lucca muusikafestivalil esinenud Roger Watersist kirjutab investeerimispankur Indrek Kasela.

Proloog

1986. aastal näidatakse Pika jala videokinos, kus nüüd on Bogapoti kohvik, Pink Floydi filmi "The Wall". Tavaline televiisor on tõstetud kapi otsa ja film tuleb VHSi pealt. Toas on paarkümmend inimest, pilgud ekraani küljes.

14aastasele tundub, et kõik küsimused elu mõtte kohta on leidnud vastuse "The Wallis". Miski pole enam endine. Riik laguneb ja puberteet möllab.

Pisa lennuväli

Kakskümmend aastat ootamist on täis saanud. Sõber on hankinud piletid Roger Watersi kontserdile "Dark Side of the Moon". Otsisime väikest ja intiimset kontserdikohta ning Lucca kindluslinn oma viie tuhande elanikuga tundus kõige õigem.

Kuulun nende Pink Floydi fännide hulka, kes leiavad, et pärast Roger Watersi lahkumist polnud bänd päris enam see ning Pink Floydi hing elab edasi Watersis. Arvestades, et olime kõik varasemad võimalused mööda lasknud, oli kontserdile mitteminek välistatud. Pealegi oli sel aastal tuuri kavas muusika "Dark Side of the Mooni" plaadilt, mis on läinud Guinnessi rekordite raamatusse kui kõige kauem Billboardi edetabelis olnud plaat, kokku 11,4 aastat (sic!).

Lendame Finnairiga Helsingist otse kolme tunniga Pisasse. Soomlased on teinud tänuväärse töö ning võimaldavad sellest aastast inimestel lennata mugavalt Toscanasse - justkui otse maale ilma tüütu suurlinnades sebimiseta. Pisa lennuväli on mõnusalt pisike ja kuna sinna lendavad valdavalt puhkajad, on kõik rahulikud ja õnnelikud. Oleme nagu poisikesed jäätisesabas, elevil ja ootust täis.

Toscana

Toscana maalilisust on kõikvõimalikes filmides ja raamatutes piisavalt kirjeldatud, midagi uut on raske lisada. Ülekiidetud asjad tekitavad harilikult skepsist ja tüdimust, kuid Toscana lihtsalt ongi ilus. Kõik voogab ümberringi, mäed ja põllud. Kuna Toscana on maailmas tuntud Itaalia maaidülli kaubamärgina, on ta ehk veidi liiga klanitud ja piltpostkaartlik. Ja kallis. Rustikaanat leiab aga esmaavastaja kohta piisavalt ja autos Puccinit kuulates tundub avanev vaade nagu hea õlimaal.

Linna- ja maaitaallane on kaks erinevat rahvast. Maal elav itaallane on mõnus põllumees, kes rahulikult toimetab oma igapäevast asja, ei rapsi ringi ning inimesed täiendavad harmooniliselt loodust. Kõik on paigas.

Elame Chianti piirkonnas asuvas Villa Mangiacanas, mis varem kuulus Macchiavellide perekonnale. Villas on ainult kaheksa kolossaalselt suurt tuba ning teemaks on aristokraatlikkus ümbritsetuna viinamarjapõldudest ja oliivipuudest. Kaunite skulptuuride vahel aias jalutades ja õhtusel terrassil taamal vilkuvaid Firenze tulesid vaadates tunneme end printsidena. Villa ostis ligi kümme aastat tagasi Lõuna-Aafrikast pärit transpordifirma omanik, kes tõi endaga kaasa afrikandritest personali ja renoveeris villa väikeseks hotelliks, kus külaline võib end tunda nii, nagu oleks hoopis tema ise villa omanik. Tehakse väikest viisi veinikest ja oliiviõli.

Ühel õhtul läksime kõrvalasuva küla trattoria'sse sööma, kus menüü oli kirjutatud hariliku pliiatsiga ja inglise keelt palju ei räägitud. Chianti (alati tuleb kohaliku regiooni veini juua), Brunello di Montalcino ning eriti hea biifsteek roheliste ubadega. Ettekandja oli lihuniku väljanägemisega mürakas, aga väga sõbralik. Itaalia keele omandasime n-ö baastasandil pärast teist veini ja lihunik-ettekandj aga olime lahkudes juba semud. Jalutuskäik peatänaval, kus mängis külaelanikest big band Glenn Millerit. Ma arvan, et umbes sama tunne võis olla Ameerika sõduritel, kui nad esimest korda Itaalias maandusid. La dolce vita.

Itaalias on tegelikult väga palju selliseid väikseid imearmsaid villasid ja külahotelle, mis ametlikes kataloogides ei esine ja kus on võimalik mõistliku raha eest nautida tõelist itaalia maa- ja härraelu. Neid tasub otsida Agriturismo.neti koduleheküljelt. Villa Mangiacanas mõistliku raha eest ei ole võimalik ööbida, aga kuna kontsert oli nii kauaoodatud, siis tegime erandi.

Lucca

Lucca on roomlaste poolt kaks tuhat aastat tagasi rajatud linnake paarikümne kilomeetri kaugusel Pisast. Lucca vanalinn on tihkelt asustatud, kivimüüridega ümbritsetud kindlus. Lucca oli omal ajal peale Veneetsiat suurim iseseisev linnriik ja samuti on Puccini sünnilinn. Luccal on teatud tähendus ka eesti kirjandusmaailmas - seal lähisel on kirjutatud Kenderi ja Lõhmuse raamat "Raha". Investeerimispankurina, kes on pidanud liiga palju lugema raamatuid rahast, võin öelda, et lihtsamalt on rahast ja tema olemusest raske kirjutada...

Luccal on teinegi seos Eestiga peale Lucca küla Tabasalus. Linna lähedal asub Colle Verde veinimõis, kus tänavu on käinud juba ligi viiskümmend eestlast. Kohalejõudmiseks tuleb tiirelda mööda serpentiini, mägede vahel, aga sihtpunktis läheb nägu naerule. Ümberringi on Rahu. Veinimõisa omanik Piero Tartagni leidis eesti sõbrad aastate eest ning nüüd uitab igivanade oliivipuude või viinamarjaistanduse vahel ikka mõni eestlane, kes soovib nautida eraldatust ja itaalia maaelu. Lucca on puhkuse-strateegiliselt väga heas kohas, tunni kaugusel on näiteks Viareggio ehk kohalike üks kümnetest Pärnutest.

Seal asuvad muu hulgas paljude Itaalia superjahtide ja kaatrite valmistajate töökojad. Näiteks sel aastal lasti Perini Navi tehasest välja maailma suurimaid purjejahte Maltese Falcon, millel pikkust 88 meetrit. Hommikul jooksma minnes oli vaatepilt vapustav - ülikallite luksusjahtide töökojad vaheldusid väikeste kalapaatidega sadamates nagu St Tropez's. Kes tahab, võib teha päevaretke Firenzesse, kas Uffizi muuseumisse või šoppama. Pisa torn on viltu ja kiviviske kaugusel. Tahad rahu, uitad niisama mägedes ringi ja kuulad ritsikaid.

Oliiviõli

Colle Verdes valmistatakse ka Toscana ühte parimat oliiviõli. Oliiviõli on itaallaste jaoks kirg. See on tegelikult suhteliselt hiljutine nähtus, et oliiviõli uhatakse kõvasti igale poole, ning see tuleb sellest, et sellised maad nagu Hispaania on teinud oliiviõli masstoodanguks. Varem oli see kohalike luksus. Oliiviõlis lubatakse täna kasutada kuni 30% "importi" ning enamik kasutab seda luba varmalt. Oliivid tuleb pressida paari tunni jooksul korjamisest, et parim kätte saada. Täna tehakse seda valdavalt suurtes presskodades ning inimesed sõna otseses mõttes magavad presside kõrval ja valvavad, et keegi nende oliive ja õli ei segaks teiste kraamiga. Tänaseks on Toscanas ainult neli mõisat, kes ise kohapeal pressivad õli, ja üks neist on Colle Verde. Pierol oli ka enne suur press, kuid ta ütles, et tal sai kõrini paranoilistest põllumeestest, kes tal presskoja ümber luusisid ning maniaki kiivusega oma oliividel silma peal hoidsid. Nii müüdigi suur press maha ja nüüd pressitakse õli ainult oma oliividest.

Colle Verde puu d on väga vanad ja kasvavad järskudel nõlvadel. Üks puu annab ühe liitri. Kõik. Puu ja pudel. Mõelda, kui palju aega ja vaeva läheb, et pudel head oliiviõli kätte saada. Võrdluseks võib öelda, et Sitsiilia oliivipuud annavad ühe puu kohta kümme liitrit. Kõik oliivid korjatakse käsitsi, kuna nõlvadel mingit mehaanikat kasutada ei ole võimalik. Kõik, mida on raske saada, on hea ja kallis. Ja Colle Verde Matraja oliiviõli on uskumatult hea. Ja kui sa oled korra proovinud seda õiget oliiviõli, siis tekib sul sellest positiivne sõltuvus ja sa saad aru nende paranoikute kirest, kes valvavad oma vara öösel ja päeval, et keegi võõras sellele kallale ei saaks. Muide, õige oliiviõli on hästi piprase järelmaitsega. Seega, kui popimates restoranides sinna veel pipart peale keerutatakse, siis on see täiesti mittevajalik.

Colle Verde omanik Piero on ise väga põneva elukäiguga tegelane. Ametilt tegelikult filmiprodutsent ja režissöör. Nooruspõlves oli ta seotud Stokholmi ööklubi Filipp'siga, kus 60ndatel esinesid nii Steve Winwood, Pink Floyd kui Jimi Hendrix. Kui õhtul uksed kinni pandi, jämmiti omade keskel edasi. Hendrix jäi sinna isegi paariks kuuks pesitsema. Pierol olla olnud isegi mingi rusikakähmlus Nick Masoniga Pink Floydist, selle üle, milline peab õige psühhedeeliline lavataust välja nägema. Klubid ja filmid selja taga, on uus kirg veinid ja oliiviõli. Lucca festivali ja Colle Verde vahel on ka olemas side. Nimelt sai Lucca muusikafestivali idee alguse ühest õhtusöögist seal, kus stiilis "teeme ära!" räägiti Lucca linnapea pehmeks.

Muusika

Tagasi helide juurde. Luccas peetakse igal aastal juulis muusikafestivali, mis on kui hästi hoitud saladus. Pisikesel linnaväljakul, mille keskel troonib purskkaev, esinesid juuli alguses lisaks Roger Watersile veel Eric Clapton, Tracy Chapman, Placebo ja Massive Attack. Eelmise aastal käisid samal festivalil muuhulgas Lauryn Hill ja Jamiroquai

Ja sa vaatad neid koos kuni viie tuhande teise inimesega väga intiimses õhkkonnas. Elu käib ümberringi edasi, lapsed jooksevad ja itaalia vanamutid seisavad kobaras tänavanurgal, kui maailmakuulsused nende väikese linna iidset rahu rikuvad. Keegi ei trügi sul seljas ja õlletopsi sulle sülle ei loksuta. Ühel õhtul läksin linna peale jalutama ja vaatan, et oi, miski kontsert, näe, Santana esineb linnaväljakul paarile tuhandele tantsivale inimesele...

Kontsert

20 aastat ootamist on täis saanud. Täna läheme Roger Watersi kontserdile. Kui sa nii kaua midagi oodanud oled, on tunded päris segased. Rahustuseks sõime hotell Paradiso restoranis laheda õhtusöögi grillitud langustidest koos eriti hea Pinot Grigioga. Piletid olid võetud eesti kombe kohaselt VIP-osasse. Ma pean ütlema, et see oli esimene VIP-lava, kus ei olnudki põrgulikult igav ja inimesed vaatasid kontserti, mitte üksteist. Meie kõrval istus väga kõhn itaalia mees, kes suitsetas kontserdi ajal vist kaks pakki sigarette ära ning tundus, et ta on minevikus olnud samal LSD-lainepikkusel bändiga.

Roger oligi laval. See kõik oli nii loomulik ja normaalne, et ta seal oli, nagu nii peakski olema. Viiskümmend meetrit, mina ja tema ning kakskümmend aastat. Ja see oli nii hea. Rain Pikand kirjutas kord Ekspressis, kuidas ta ralliautos Märtiniga sõites koges seksist paremat tunnet. Roger Waters oli nagu seks inimesega, kellega oled küll kakskümmend aastat koos elanud, aga kellesse iga kord uuesti ära armud.

Pink Floyd ja Roger Waters on tegelikult ju samast sarjast megabändid nagu Rolling Stones. Kui toimus viimane Live Aid, siis vaieldamatult suurim staar oli taas kokkutulnud Pink Floyd.

Waters alustas oma lugudega, käis läbi "Dark Side of the Mooni" ja lõpetas lugudega "The Wallist". Kõik oli omal kohal. Midagi ei olnud puudu. Kõik oli lihtne ja ilus ning hea. Isegi kui sa ei ole Pink Floydi austaja, ei jätaks see sind puudutamata. Korralik kontserdiülevaade sellest peaks olema sama pikk kui kontsert. Mis on eriti tervistav Watersi puhul - et ta ei ole fossiil, keda tullakse vaatama huvi pärast, et milline see legend välja näeb. Ta ei ole piinlik nagu ammu laialiläinud bändid, kes teevad nostalgiaesinemisi. Ta on eile, täna ja homme üheskoos.

Sid Barrett, Pink Floydi hull geenius algkoosseisust, oli surnud vahetult enne kontserti, mis tekitas kontserdile sellise igatsuse tausta. Kontserdi keskel tuli üllatusesinejana lavale Nick Mason ja äkki oligi pool Pink Floydi laval. See oli juba liiga hea, et olla tõsi.

Villa Mangiacanesse tagasi sõites olime sõbraga vagusi. See oli nagu kakskümmend aastat tagasi, kui küsimused said äkki vastuse.

Epiloog

Hommik. Lahkumine. Itaalia suvi on musikaalne, on see siis Glenn Miller ja bigbänd linnakese väljakul, Ravello kontserdid Vahemere kaldal, Madonna Roomas, Roger Waters Luccas või transistorraadio itaalia külakeses majaaknal krabisedes Verdi ooperit mängimas. Che bella vita!