Lihtne ja loogiline “Taevas ja Perse”

Suursugusemate vormide poole roniva Chalice’i kolmanda albumi puhul, küsitles muusikut Siim Nestor.

Kuidas sulle endale “Taevas ja Perse” tundub?
Eile kuulasin ja leidsin, et väga hea plaat. Kuu aega ei puudutanud seda ja nüüd võtsin ette. Mulle meeldib. Teistsugune ja rahulikum, lood on terviklikumad kui varem.

Oli sul uut plaati salvestades ka mingeid kindlaid suundasid? Üritasid midagi vältida või midagi rõhutada?
Ei. Vältida küll ei üritanud midagi. Teatud tunded, millest ma ei räägi, ja teatud olukorrad, mis olid segased ja millest ei tahtnud veel rääkida. Suhted ja sellised asjad. Tavaliselt on mul palju suhetest, nüüd mitte, rohkem pilan sel teemal. Ei tahtnud segastest asjadest sel albumil rääkida, vaid et kõik oleks lihtne ja loogiline.

Kas sul on mingeid kartusi või hirme seoses uue plaadi retseptsiooniga?
Ei tea, vast saadakse ikka aru. Võib muidugi raske olla, kui ei ole Von Krahli etendust “Faust” näinud, et mis need taevas ja perse nüüd on – aga point on ju lihtne, head lähevad taeva ja halvad perse.
Aga üks kartus on küll. Et see on selline album, mida kas kuulatakse või ei kuulata üldse. Sest siin ei ole vist ühtegi raadiolugu, mida kõlbaks päevasel ajal eetris lasta, nii et inimesed ei tunneks end imelikult. Selles mõttes äärmuslik plaat. Seda peab ikka kuulama. Mingi suvaline ahv ei suuda sellest läbi hammustada. Talle jääb see võõraks – kogu helikeel ja produktsioon, tekstidest ja esitusest rääkimata.
Ehk tõesti, sest kõige tugevama raadiohiti potentsiaaliga lugu sel plaadil – “Kiim” – on konkurentsitult kõige siivutama ja ropuma tekstiga.
Jah, sellest ei saa ka raadioversiooni teha. Ega ta ei ole ropp otseselt, “Kiimas” räägitakse asjadest nii, nagu asjad on. Roppus roppuse pärast on mõttetu. Aga natuke võin ju mina ka “munn” öelda.

Aga kas “Kiim” on plaadi kõige personaalsem lugu?
Heh-heh-hee, kõige personaalsem lugu...!?! Tegelikult on kõik ühtemoodi personaalsed. Kiima on palju inimese sees, nii ka minu. Kõige mittepersonaalsem on vahest “Teise planeedi saladus” (plaadi esimene raadiosingel – aut.). See on ainus fiktsioon. Mul ei ole tegelikult aeroobikatreenerist girlfriend’i olnud. Aga mulle kunagi üks aeroobikatreener meeldis küll.

Mulle tundub, et kõige suurem uudis seoses “Taevas ja Persega” on see, et siin sa näid sirguvat suureks heliloojaks, kes elegantsete liigutustega klaveri taga meloodiad maalib. Nagu Olav Ehala näiteks. Sa ei paista siin enam noore muusikakatsetajana ninapidi sämpleris ja arvutis tuhnimas.
Ära nüüd nii ka ütle. Ei, ei, ei. Pillimängijana olen ma suhteliselt nõrk ja heliloojana... kui ma natuke neid keerulisemaid ja samas imelikke harmooniaid teen, ega see ei näita midagi. Ehala on ikka hoopis teine tase.
Ja see ei ole ka peamine. Muusika on ju üks, oled sa helilooja või ei.
Ja suur sürrealismiarmastus kõlab endiselt läbi.
Niisama segast ma ei taha peksta. Esimese korraga ei jõua kõik asjad siit plaadilt vahest kohale, aga ega tegelikult nad nüüd nii väga segased ei ole. Tuleb maha istuda. Äkki mõelda. Ma ei teagi, kas seda vaja on. Aga minul on vaja niimoodi teha.
Pisut vildakas produktsioon, kummalised pildid, veidrad sõnad – see ongi vahest kõigi minu albumite ühine joon. Sa ei saa öelda mu muusika kohta, et see on räpp või hip-hop, aga võib öelda, minu muusika koosneb sürrealistlikest piltidest.

Kas muusika purskub sinust endiselt pidurdamatult välja või oled lõpuks ka writers-block’i peale s attunud?
Ei ole sattunud. Praegu on lihtsalt niivõrd palju muid asju muusika kõrvalt, et kasutan igat korda, kui klaveri või kirjaploki juurde rahulikult maha saan, hästi ära. Korralikult laulu kirjutamiseks. Jagan aega normaalsemalt ja distsiplineeritumalt. Varem improviseerisin, möllasin sõnade ja pillidega lõputult, nüüd lähen kindlalt, et laul valmis kirjutada. Mingit writers-block’i pole. Jumalast normaalselt tuleb neid laule, raisk.
Distsiplineeritus on päris viljakas. Aga eks ma seda teen ikka, et kõnnin ringi, telefon näpus, ja toksin pähe tulnud laulusõnu sisse. See on tavaline. Või kuskil klubis peldikus, kus keegi ei kuule, laulan telefonimällu lauluideesid sisse. Mõtlesin, et võiks ükskord teha kontserdi telefonimälus olevate loojuppidega. Seal on väga imelikke asju.
Lindistamisekriis oli mul küll. Ei osanud mingil hetkel enam lindistada. Aga siis tuli Vaiko Eplik, tegi mulle mõned põhjad, mis mind inspireerisid, ja siis ma nii-öelda sämplisin Eplikut. Jah, tema aitas mind palju.

Kas sa ise ka natuke imestad, mis on Chalice’ist saanud...
Kogu aeg imestan.

...selles mõttes, et keegi, kellele presidendiproua saadab avalikke kirju, kultuuriminister upitab presidendiks...
Ma ei võta seda niimoodi, et see oleks teab mis oi-oi-oi asi. Äge ju, aga teen oma asja edasi. Presidendiks ma saada ei taha, ei oska. Oskan olla muusik. Nüüd ka klubiomanik. Kui kunagi presidendiks õpin, siis why not.

Kas “Minu inimesed” võib olla kõige tähtsam lugu, mis sa seni kirjutanud oled?
Ei ole kindlasti. Mul ei ole teistest tähtsamaid lugusid. “Minu inimestega” sarnaselt tähtis on mulle “Kiim” ka.
“Minu inimesed” on sel plaadil kõige segasem lugu, ausalt öeldes. Teksti poolest kindlasti, muusika on olematult lihtne, vaid paar duuri. Sõnum on segane, kuigi kõik saavad aru, millest ma räägin.

Aga kas soovitad vabariigi aastapäeva kontserti teistele muusikutele kui miskisugust hüppelauda?
Soovitan soojalt. Kui keegi kutsub, tasub kutse vastu võtta. Tänavu üritati kah sellist laulu teha – Hannes Kaljujärv räppis, Tõnis Mägi mängis pilli, aga... mingi krõks peab ikka olema, et lugu mõjuks, teistmoodi peab mõtlema või siis ootama, et see lugu tuleks kogemata. Olgu see presidendiball või suvaline karneval kuskil tänaval – laulu mõju see ei puuduta. Eks “Minu inimesed” oli õigel ajal õiges kohas, et ta nii suureks sai. Järgmised võimalused võivad teistel muusikutel hoopis mujal olla. Minul ka. Äkki avaneb “Kiimaga” samamoodi suur šanss?! Kuskil seksipeol näiteks.

* Albumi “Taevas ja Perse” esimene esitluskontsert toimub 10. mail Tartus klubis Kellele ei meeldiks Johnny Depp?. Kaasa teevad Tõnis Mägi ja Jürmo Eespere.

Kui te varem pidasite Chalice’i loomingut muusikaliselt ülikülluslikuks, siis oma kolmandal heliplaadil trumpab Chalice ka ennast üle – “Taeva ja Perse” muusika on varasemast veelgi rikkalikum. Ning ebakonventsionaalsest ja riuklikust produktsioonist hoolimata on tema uue heliplaadi pilt tõepoolest varasemast selgem. “Taevas ja Perse” on suurejooneline muusika.
Kolm plaadi lugu – “Ilu p22stab”, “Pimeduse polka”, “Mysteeriumysteerium” – on pärit Taavi Eelmaa kirjutatud ja Von Krahlis jooksnud etendusest “Faust”, kus oli Chalice’il ka lavaroll.
Vaiko Eplik teeb instrumentidel kaasa avapalas “Positiivsed tulnukad”, laulab mitmes loos tausta ning ta on pala “Saddam pyhadeks koju” kaasautoriks. Plaadil laulavad veel tütarlaps Kiina (“Pimeduse polka”) ja Tõnis Mägi (loo “K6rgevalul2vegamees” refräänis). Samuti on albumil presidendiballil esmaettekantud kuulsusrikas “Minu inimesed”, mis on salvestatud Eesti Filharmoonia Kammerkoori ning Tallinna Kammerorkestriga dirigent Tõnu Kaljuste juhatusel.