Lihtsalt tuntuks tagasi

Enn Roosi näitus “Monument” Hobusepea galeriis, avatud 1. detsembrini.

Seda, kuidas loovinimese renomeed võivad mõjutada ja muuta täiesti kunstivälised tegurid, on inimkond kogenud antiikajast peale, või Willendorfi Veenustest alates. Aga ikka satume seeüle imestama – imelik, miks!

Eesti kujukunstist tuntud autoreid teab tavainimene ühe, heal juhul kahe käe sõrmede jagu üles lugeda: Adamson, Weizenberg, Koort, Sannamees, Karmin, Kangro... Küll aga on üks skulptor, kelle nimi siitmaa asukail rahvuskuuluvusest olenemata on viimaste aastate jooksul mällu kinnistunud – Enn Roos (1908–1990). Kurikuulsa Pronkssõduri autorina, teadagi.

Küllap pole allakirjutanu ainus, kel monumendi ümber kohunud ideelahingute haripunktil hakkas juba 18 aasta eest teispoolsusse lahkunud kunstnikust inimlikult kahju. Ja häbi meie olu- ja taidepiiride segapundarduste pärast.

Ei hakkaks siin tiražeerima legende sellest, et esimese kavandina oli langenud korpusekaaslasi leinav relvavend lausa põvlili, säärane asend ei saanud nõukogude sõduri kujutamisel kõne allagi tulla. (Vähemalt ei saanud sellist siivutust üheski kirjalikus annaalis talletada.) Ega pruugi üle kõnelda, kui mitu korda tuli parteilise komisjoni nõudel leinaja lõuga kõrgemale ja pilku patriootlikumaks modelleerida. Sellegipoolest, kas taas kord võiks kurikuulsaks kujunenud kujule vaadata hoopis teisiti, klassivihata ja põlguseta?

Kujuri 100. sünniaastapäevale pühendatud näitus Hobusepea galeriis aitab mõista – nii kunsti kui ajalugu kui loojanaturi, nagu ta tegelikult oli.

Vaatad meistrikäe läbi vormunud plastikat sel mitte kuigi mahukal näitusel kohe mitu ringi – ja üks kummaline nihestuse tunne tungib kuklasse. (Just kuklasse, kuna silma ees on kõik kaunis ja klaar.) Kõik need visuaalselt armsad loomafiguurid on natuke naljakalt abitud – mitte teostuselt, vaid iseeneses. Terrakotas “Härg” poseerib tölbilt isekas isetuses, taipamata, mispärast temast on saanud härg ja et see pole staatus, mida muu ilm peaks imetlema.

Pronksist “Jänes” kargab kui känguru, vaprus tagakintsudes enesepetlik ja naeruväärt-kummastav... Kõik nad on loomuomasele vastakalt võõras paigas ja rollis – loomaaias, tsirkuses, postamendil poseerimas. Sõna sügavamas tähenduses: kohatud.

Inimestega on Roosil tegelikult sama lugu. “Ants Laikmaa” ekspressiiv-impressionistlikult turritav habemetutt, ette-kaugusse suunatud pilk ja kuriterav kulmukaar, mis tahes-tahtmata assotsieerub “Viktor Kingissepaga”, kelle monument Harjumäe nõlval oli samuti Enn Roosi töö ... Aga Roman Treumani pronksjalt roheliseks võõbatud kips-statuett – kõnekas ja kaunis hea maalija ja hea sõbra kujutis ühtaegu. Ja võrratu lapseportree, malbelt mõtlik, endassesüüvinud, lüüriline varateismeline – “Pioneeri pea”. Küsida võiks tolle ajastu riigikeeles: “Pri­tšjom tut pioner, pritšjom tut pilotka?” Ega muud olegi kui modelleerimise aastanumber 1944.

“Pealkiri “Monument” on mitmeti mõistetav,” ütleb juubelinäituse kuraator Juta Kivimäe. “Kogu elutöö on ju monument kunstnikule. Näitus püüab avada ühe eesti skulptoriisiksuse olemust läbi tema loomingu, tagasi vaatava fotovaliku ja mälestuste. Aus pilk minevikku ei ole niivõrd hinnanguline kui kunstniku tollaseid valikuvõimalusi uuesti mõtestada püüdev.”

Et kõik t& auml;nased vanemad ja keskealised skulptorid on olnud Enn Roosi õpilased, oleks juba teine jutt.