Lihtsuse võit
Nad uskusid, et nüüd on nende aeg käes. Oma räbalaid häbenemata valgusid nad oma urgastest tänavatele ja nad nägid, et nad on oodatud. Linnakodanikud kogunesid nende ümber, sest sõnad, mis nad neilt kuulsid olid teistsugused, hästi lihtsad, kuid ootamatult tabavad. Nii lihtsad, et nad peaaegu nagu ei öelnudki midagi. Kuid peale kõiki neid aastaid täis korraga nii lõputut valgustust kui hämarat sofismi, võltse vastuolusid ja tühje loosungeid, olid korraga olemas vastused, tegelikud lahendused, lihtsad sõnad. Õhus oli kevadet, see oli kõige algus.
***
Niisiis, Mõõdukad vahetasid nime. Nad põhjendasid seda äratundmisega, et viimaste kuude jooksul on üldises õhustikus midagi muutunud. Üldine vastuseis nii maksukärbetele kui vanemapalga ebavõrdsust süvendavatele tingimustele andis neile usku, et taas on nad oodatud. Käes on aeg heita rentslisse too sofistlik kamuflaaž, Giddensi „new left“ ja teised 90ndate kaduvusse määratud võltsid hitid, üleminekuaja mugavad vabandused. Mõõdukuse, hämaroleku, määramatuse asemel nõudis kasvav poliitturg selgeid vastasseise, defineeritust, mõõdutundetust. Ja nad otsustasid turule vastu tulla.
***
Tuntud ajakirjanik kirjutas juba sügisel, peale miitinguid raamatupoes ees, et näe, õhk on klassivihast tüüne ning sotsiaaldemokraatia troon tühi. Teisedki Interneti poriväljadel uitavad uurivad ajakirjanikud rekonstrueerivad osavalt keskmise mudasõduri positsioonid, sõnastavad suurte vastasseisude kontrapunkte ning voil?, järeldus klassivõitluse comeback’ist ongi olemas nagu kübarast tõmmatud. Ning ilmselt on neil ka õigus. Iga võim vajab kontrasti, kuid Eestis on sotsiaalsele ebavõrdsusele põhinev opositsioonitelg kasutamata jäänud. Majanduslikust ebavõrdusest tulenev polariseerumine, klasside eneseteadlikkus polnud seni lihtsalt piisavalt kristalliseerunud.
Kuid on see ainult seda? Kas opositsioonide paikaloksumine ei viita ka määramatuse vähenemisele, definitsioonide tekkimisele, kompleksse suhtevõrgu asendumisele lihtsa struktuuriga vastandustega, traktaatide lõpule lööklausete arvelt?
***
Mäletate noid, veel 90ndate lõpus ilmunud intervjuusid rikastunud kangelastega, mehepoegadega, kellest kangemad sättisid soengut jämedamakoelise liivapaberiga. Kui ajakirjanik küsis neilt esimese miljoni päritolu kohta, esitasid nood post-kommunistliku safari raua-roobertid vastuseks metafooridest raske mõistujutu elu ja aegade keerukusest. Küsimus põrkus diili-keele müstikast tagasi ning ajakirjanik noogutas mõistvalt: tõesti, asjad on segased. „Jõud“ toimetavad ummamuudu ja meie, mutrikesed, püüdkem jälgida vaid nende varje koopaseinal.
Nüüd mõne kuu eest, raamatupoe resistance’i tõustes, olid aga diili-meistrid need, kelle keelekasutus ülejäänud keskkonnaga enam kokku ei kõlanud. Isegi „Rahva Raamatu“ omanikud torutasid solvunult huuli, kui neile kaasaelajad tulid appi rääkides keelt, mida nemad rääkida ei osanud. Omanikud tahtsid rahulikult uut lepingut sepistada, kuid ootamatult tekkinud „kolmas osapool“, ühiskondlik arvamus, ei tahtnud sellest kuuldagi. Hämara diilivõrgu taga oleva äriloogika taandas publik lihtsateks vastandusteks, keeldus leppimast varjudega seinal ja rääkimast neile võõrast keelt.
Selles oligi tolle olukorra võti: ühiskondliku liikumise tekkimiseks tuleb probleemi lihtsustada ning esimest korda julges ja oskas rahva enamus seda ise teha. Lihtsustamine oli nii selle fenomeni mootoriks kui ka ühiskondliku epohhi tähistajaks.
***
Määramatust täis ajad esitavad lõpuks ikka sotsiaalse tellimuse lihtsatele loosungitele, ühestele definitsioonidele ning binaarsetele opositsioonidele. Weimari vabariik valmistas ette pinnase Hitlerile, Eesti esimese iseseisvusaja avadekaadi määramatus vapsidele ning teise iseseisvusaja poliitmängudest väsimine Res Publicale. „Vali kord“ ei tähendanud ju muud kui keeruka probleemidevõrgu taandamist lihtsale valikule: liigse sofismi asemel lihtsad lahendused, „kogu selle jama“ asemel kord ja selgus.
“Uue korra“ raudruun mõõdab liipreid ka hoopis globaalsemal tasandil ning pealesaamiseks tõenäoliselt veel ka üsna kaua. 90ndate kestel maailmapoliitikas valitsenud entroopiale ja ajaloo lõpu sihitule sehkendamisele tõmbas joone peale 11. september. Nüüd on meil taas alus uuteks selgelt defineeritavateks poolusteks, nendevahelisteks piirideks ja täisleppimatuseks. Skeemid jooksevad paika, riigiti tuleb vaid täita lüngad.
***
Nõrgem isane ahv, kes tugevamale omasugusele võimuvõitluses alla jääb, võtab demonstratiivselt sisse alluva, so emase positsiooni, pakub end seksuaalselt välja. Kaotanud ronk pakub teisele nokkimiseks välja silma, koer tõmbab jalge vahele saba. Kuid võitja jätab pakutud võimaluse kasutamata, talle piisab, et üleolek sai maailmale kommunikeeritud.
Ehk kujunenud võimusuhted tsementeerib sümboolne rituaal. Ka riigijuhtimine peab olema rangelt ritualiseeritud tegevus, sest püsimiseks peab võim pidevalt signaliseerima oma erakordsust, kõrgust ja suursugusust. Publik peab jääma uskuma, et asjad on tähtsad ja tõsiseltvõetavad, kui nad sellistena näivad.
Samas näitas Tzvetan Todorov oma „Ameerika vallutamises“, kuidas Montezuma jäi Cortésile alla ennekõike kommunikatiivsetelt võimetelt. Kui esimene pidas sõda tseremoniaalselt, suhtles rituaalide-põhiselt ning kogu maailmaga korraga, eeldades sellelt terviklikkust ja väljakujunenud korra püsimist, siis viimane püüdis värske renessansi-inimesena sõdida ennekõike kavalalt, improviseerida, kommunikeerida ratsionaalselt ja seda inimeste, mitte maailmaga. Cortés võitis, sest ta suutis taandada keerulise lihtsaks. Võitis paljuski samamoodi nagu poliitilises turuheitluses löövad heimarlengid maalähedasema tekstikasutusega oma rafineeritumaid ja tabamatuid rituaalseid reegleid järgivaid kolleege.
Ehk „lihtne“ on „ehe“ vaid kontrastis „keerulise“ või „võltsiga“. Minimalism on tähenduslik vaid niikaua kui ta saab oponeerida teistele, näiliselt „rohkematele“ kunstivormidele. Üksijäänuna on ta tühi, temast on lihtne tüdineda, ta võib mõjuda poosina ja sellisena samuti lõpuks võltsina.
Isamaaliidu aatelisele, Keskerakonna mitmekihilisele ja Mõõdukate või Reformierakonna ideoloogiliselt rafineeritud poliitikatele loosungiga „Vali kord!“ lajatanud Res Publica apelleeris sellega kahtlemata oma „elulähedusele“. Kontrastina eelnenule lubati selget juttu, lihtsaid lahendusi ja toorest jõudu ning võideti. Kuid kontrast töötab vaid niikaua, kui ta on värske. Lihtne jutt muutub kiiresti tüütuks, sest ta on lihtsalt liiga lihtne. Ratsionaalset kommunikatsiooni tajutakse pettusena, kui ilmneb, et efektiivse kliendisuhte taga pole suurt perspektiivi, aadet või põhimõttelist paigutust ideoloogiate struktuuris. Ühtäkki võib hägus „uus poliitika“ mõjuda määramatusena, võltsi sofismina. Ja siis ootamatult on lihtne, aus ja maalähedane hoopis midagi muud – olgu selleks siis ülla isamaalise aate paatos või klassivõitluse traditsioone hoidev diskurss.
***
Suvi läbi esinesid nad turuplatsidel ja parkides, baari- ja piimapukkidel. Jüngreid aina kogunes, sajad ja tuhanded kandsid neid kätel. Samadel kätel, millega neid pool aastat hiljem tõrvas rullis. Esmalt tõrvas ja siis sulgedes. Ja taas oli õhus kevadet, punk was never dead.
Väljatõste
Ühtäkki võib hägus „uus poliitika“ mõjuda võltsi sofismina. Ning aus ja lihtne on hoopis isamaaline aade paatos või klassivõitluse diskurss.
