16.08.2007, 00:00
Liiga palju suitsu
Ott Karulini üllatab “Portselansuitsu” juures erakordne füüsisega mäng, kuigi Ashilevi tekst ise vajaks toimetamist.
Hämaravõitu suhted: Kassini (Sten Karpov) ja Ike (Kristo Viiding) omavahelist suhet ei julge ei autor ega lavastaja üheseltmõistetava lahenduseni viia. IVAR VEERMÄE
“Portselansuits”
Autor Jim Ashilevi. Lavastaja Lauri Lagle.
Mängivad Kristo Viiding ja Maarja Mitt (EMTA lavakunstikooli 23. lennu üliõpilased) ning Sten Karpov (Endla teatri näitleja).
Esietendus 1. augustil Eesti Teatriliidu saalis, Uus tänav 5.
Minu jaoks on õnnestunud need lavastused, kus lavastaja on suutnud näidenditeksti enda omaks teha. Lauri Laglel vähemalt “Portselansuitsu” esimese vaatusega see õnnestub.
Ootuspäraselt on tema loodav lavamaailm näitlejakeskne, kuid üllatab mäng füüsisega. Eriti avaldub see Kristo Viidingu Ikes, kes minevikuga leppimise ootuses satub taas olukorda, mida ta enam lootagi ei osanud. Ike esimeste stseenide kartlikkus ja ebalus joonistub vaataja jaoks Viidingu publiku poole keeratud selja lihaskiude kontuuride vahele, aimamisi higi alla.
“Kui ma olin noor poiss, kõndis koletis minu magamistoa kapist välja ja ta kõnnib siiani maailmas ringi. Mida see koletis teeb, on see, et ta hävitab kõik, keda ma armastan, paneb nad haihtuma,” teab Ike. Nii võib “Portselansuitsu” pidada kiiksuga armastuslooks, valemiks kolme muutujaga – mees, tema sisemine deemon, ja naine, keda mees armastab.
Lagle “Portselansuits” on etüüditeater, ja nii kerkivadki mälust esimesena Viidingu lapsiku rõõmuga hüpped külma vette ning tema tüdruk Kioko (Maarja Mitt) põrandat pesemas – igapäevaselt, kuid rutiinita, mõtlikult, kuid mõttesse vajumata. Mitte kõik etüüdid ei jõudnud Lagle lavastajadebüüdi esietendusel tähenduskadudeta publikusse, kuid nende taga oli tunda pead tõstvat isikupärast käekirja, millel loodetavasti kasvada antakse.
Aga see oli esimene vaatus. Lavastuse teine pool oli kuidagi paigaltammuv ja küsiv (erandiks jõulustseen, mis maiseid lootusi soojalt pilab). Isegi rollilahendustesse oleks justkui vahepeal noaga sisse lõigatud ja siis kiiruga uuesti kokku õmmeldud, ainult et veidike viltu. Eriti andis see tunda Sten Karpovi Kassinis, kelle mõõduka ükskõiksusega Iket jälgivast sisemisest deemonist oli teises vaatuses saanud arusaamatult pinges ja ainiti vahtiv tegelane, kelle motiive raske mõista (vaatuse lõpuks tuli algne vabadus küll mõnevõrra tagasi).
Siinkohal maksis Laglele kätte tekstitruudus. Jääb mulje, justkui ei oleks näidendi autor Jim Ashilevi suutnud endale lõplikult selgeks teha, et mis tegelane see Kassini ikkagi on (kuidas tekib, miks tekib, kuidas temast lahti saada, kas temaga leppida ei saa). Nii püüab ta teises vaatuses neile küsimustele vastust leida, asetades tegelased võimatutesse dialoogidesse, kuid kartus ühese järelduseni jõuda viib autori ning koos temaga lavastaja ja näitlejad loori taha, millest läbinägemine on publikule üsna keeruline. (Õnneks on Lagle lavastuses Kassini laval kohe algusest peale, mis laseb tal suhte Ikega natuke selgemaks mängida. Tekstis annab ta endast pikalt märku vaid koputades.)
Selline konstrueeritus häiris ka Ashilevi debüüdi puhul “Nagu poisid vihma käes”, kuid “Portselansuitsus” on tegelased märksa viimistletumad ja probleemid usutavamad. Midagi tasuks edaspidi ette võtta aga lavalt kunstlikult kõlavate fraasidega, mis järsult tekstivoogu sisse lõikavad: neid kas lihvida või... Iseenesest on Ashilevi tähelepanelik füüsisetunnetus paeluv (“süda pumpas pisaranäärmetesse adrenaliini” jms), kuid hetkel on veel vara öelda, kas need ja sagedane e esti keelele võõras sõnajärjekord lauseis, on kohad, mis vajavad toimetaja kätt, või skelett tema (välja)kujunevale keelele.
Nii et suitsu – seda mittetäieliku põlemise kaasnähtu – oli selles lavastuses veel küllaga, kuid ma ei kahtle hetkekski, et järgmisel korral lahvatab leek, mis vaatajat oma võimuses hoiab.
Autor Jim Ashilevi. Lavastaja Lauri Lagle.
Mängivad Kristo Viiding ja Maarja Mitt (EMTA lavakunstikooli 23. lennu üliõpilased) ning Sten Karpov (Endla teatri näitleja).
Esietendus 1. augustil Eesti Teatriliidu saalis, Uus tänav 5.
Minu jaoks on õnnestunud need lavastused, kus lavastaja on suutnud näidenditeksti enda omaks teha. Lauri Laglel vähemalt “Portselansuitsu” esimese vaatusega see õnnestub.
Ootuspäraselt on tema loodav lavamaailm näitlejakeskne, kuid üllatab mäng füüsisega. Eriti avaldub see Kristo Viidingu Ikes, kes minevikuga leppimise ootuses satub taas olukorda, mida ta enam lootagi ei osanud. Ike esimeste stseenide kartlikkus ja ebalus joonistub vaataja jaoks Viidingu publiku poole keeratud selja lihaskiude kontuuride vahele, aimamisi higi alla.
“Kui ma olin noor poiss, kõndis koletis minu magamistoa kapist välja ja ta kõnnib siiani maailmas ringi. Mida see koletis teeb, on see, et ta hävitab kõik, keda ma armastan, paneb nad haihtuma,” teab Ike. Nii võib “Portselansuitsu” pidada kiiksuga armastuslooks, valemiks kolme muutujaga – mees, tema sisemine deemon, ja naine, keda mees armastab.
Lagle “Portselansuits” on etüüditeater, ja nii kerkivadki mälust esimesena Viidingu lapsiku rõõmuga hüpped külma vette ning tema tüdruk Kioko (Maarja Mitt) põrandat pesemas – igapäevaselt, kuid rutiinita, mõtlikult, kuid mõttesse vajumata. Mitte kõik etüüdid ei jõudnud Lagle lavastajadebüüdi esietendusel tähenduskadudeta publikusse, kuid nende taga oli tunda pead tõstvat isikupärast käekirja, millel loodetavasti kasvada antakse.
Aga see oli esimene vaatus. Lavastuse teine pool oli kuidagi paigaltammuv ja küsiv (erandiks jõulustseen, mis maiseid lootusi soojalt pilab). Isegi rollilahendustesse oleks justkui vahepeal noaga sisse lõigatud ja siis kiiruga uuesti kokku õmmeldud, ainult et veidike viltu. Eriti andis see tunda Sten Karpovi Kassinis, kelle mõõduka ükskõiksusega Iket jälgivast sisemisest deemonist oli teises vaatuses saanud arusaamatult pinges ja ainiti vahtiv tegelane, kelle motiive raske mõista (vaatuse lõpuks tuli algne vabadus küll mõnevõrra tagasi).
Siinkohal maksis Laglele kätte tekstitruudus. Jääb mulje, justkui ei oleks näidendi autor Jim Ashilevi suutnud endale lõplikult selgeks teha, et mis tegelane see Kassini ikkagi on (kuidas tekib, miks tekib, kuidas temast lahti saada, kas temaga leppida ei saa). Nii püüab ta teises vaatuses neile küsimustele vastust leida, asetades tegelased võimatutesse dialoogidesse, kuid kartus ühese järelduseni jõuda viib autori ning koos temaga lavastaja ja näitlejad loori taha, millest läbinägemine on publikule üsna keeruline. (Õnneks on Lagle lavastuses Kassini laval kohe algusest peale, mis laseb tal suhte Ikega natuke selgemaks mängida. Tekstis annab ta endast pikalt märku vaid koputades.)
Selline konstrueeritus häiris ka Ashilevi debüüdi puhul “Nagu poisid vihma käes”, kuid “Portselansuitsus” on tegelased märksa viimistletumad ja probleemid usutavamad. Midagi tasuks edaspidi ette võtta aga lavalt kunstlikult kõlavate fraasidega, mis järsult tekstivoogu sisse lõikavad: neid kas lihvida või... Iseenesest on Ashilevi tähelepanelik füüsisetunnetus paeluv (“süda pumpas pisaranäärmetesse adrenaliini” jms), kuid hetkel on veel vara öelda, kas need ja sagedane e esti keelele võõras sõnajärjekord lauseis, on kohad, mis vajavad toimetaja kätt, või skelett tema (välja)kujunevale keelele.
Nii et suitsu – seda mittetäieliku põlemise kaasnähtu – oli selles lavastuses veel küllaga, kuid ma ei kahtle hetkekski, et järgmisel korral lahvatab leek, mis vaatajat oma võimuses hoiab.
Jim-Blackson Korku Ashilevi (22)
Laia haardega noormees, kes lisaks kirjasõnale kasutab veel teatri-, tele-, raadio- ja filmimeediumi, et oma loomingulist kõrgepinget maandada.
Õppinud Kopli kunstikoolis ja Tallinna Inglise kolledžis, lõpetanud Tallinna ülikooli audiovisuaalse meedia eriala.
Oma debüütnäidendiga “Nagu poisid vihma käes” pälvis Kultuurkapitali kirjanduspreemia. “Portselansuits” on tema teine draamatekst. Avaldanud lühiproosat ka ajakirjades Vihik ja Värske Rõhk.
Aitab korraldada Pimedate Ööde filmifestivali ja juhib koos Elen Lotmani ja Martiina Trambergiga Raadio 2s saadet “Kinoteek”.
Laia haardega noormees, kes lisaks kirjasõnale kasutab veel teatri-, tele-, raadio- ja filmimeediumi, et oma loomingulist kõrgepinget maandada.
Õppinud Kopli kunstikoolis ja Tallinna Inglise kolledžis, lõpetanud Tallinna ülikooli audiovisuaalse meedia eriala.
Oma debüütnäidendiga “Nagu poisid vihma käes” pälvis Kultuurkapitali kirjanduspreemia. “Portselansuits” on tema teine draamatekst. Avaldanud lühiproosat ka ajakirjades Vihik ja Värske Rõhk.
Aitab korraldada Pimedate Ööde filmifestivali ja juhib koos Elen Lotmani ja Martiina Trambergiga Raadio 2s saadet “Kinoteek”.
