Liigikaaslaste lõualuud lakitud

Mari Sobolevi sõnul tegeleb Mall Nukke kondikunstiga.

Mall Nukke näitus “Inimesed ja reliikviad” Viljandi Kilpkonna galeriis, lahti 7. septembrini.

Mall Nukke, kes on juba aastaid hoolsasti tänapäeva medialiseeritud olmet religioosseteks atribuutideks konverteerinud, on nüüd siis asunud lõpuks reliikviate kallale. Kui ikoonid on lihtsalt mingi religioosse idee representatsioonid, siis reliikviad on midagi märksa käegakatsutavamat. Mis sellest, et enamasti võltsitud. Ka võltsitud asi on rohkem asi kui asja kujutis.
Nukke ei hakka ristitükkide ega higirätikutega jamama, ta asub kohe kontide kallale. Pühad luud on kahtlemata üks body-art’i varaseid vorme, ja läbi ajaloo üks mõjusamaid nii emotsionaalses kui ka populaarsuse mõttes.

Kondikunst on ka praegusajal in, kuid otsest paralleeli keskaja mentaalsusega enamasti ei tooda. Pigem on luud, harilikult loomade omad, kui võimalik variant ready-made’i, mängides teose komponendina oma rolli võrdselt värvi, vormi ja liikumisega, omades visuaalset kaalu samavõrd kui semantilist. Nukke projekti puhul ei saa eitada dekoratiivset funktsiooni, aga sisu tuleb siin esitusviisist. Nimelt on kondid kurikavalalt piltide kompositsiooni integreeritud, kaetud siivsa lakikihiga nagu muudki piltide osad, jättes nii petliku mulje süütust faktuurist. Ei mingit kõdu ega laibalehka. Illusioonidest maa peale toob vaataja fakt, et mõned luud on inimese omad. Küll anonüümsed, aga siiski, liigikaaslastele kuulunud, võiksid olla sama hästi ka meie omad.
Nukke ise peab selle näituse puhul oluliseks mõttekäiku, et reliikviad ei ole midagi üleloomulikku, vaid inimeste tehtud. Igast asjast võib teha reliikvia. Antud juhtumil pole piltide põhikomponendiks tegelikult mitte kondid, vaid portreed meie aja anonüümsetest kangelastest. Nad ei pea olema pühakud selleks, et sattuda altarile. Piisab, et ka neil on kondid ja luud, ehk siis, et ka nemad on ühed meie aja väärtuste kandjad. Tegija on sotsiaalne grupp, mitte üksikisik nagu kangelaste ja antikangelaste legendaarsetel ajastutel.

Kompositsioonid leiavad lõpetuse akna- ja uksefurnituuridega, mis võiksid viidata avatuse ja suletuse temaatikale, samuti piirialadele siin- ja teispoolsuse vahel. Aga ega nad eriti ei viita millelegi, sest kõik otsad on nagunii lahti.
Poliitilised ideoloogiad on viinud Lääne tsivilisatsiooni tupikusse, ideoloogiad koos toore jõuga ei suuda siiski mõju poolest võidelda tugeva religiooniga. Religioossed kultuurid kipuvad meie valget ja n-ö demokraatlikku võimu ohustama. Kas Nukke stiilis flirt religiooniga võiks meid päästa? Kindlasti mitte, kuid sellised nähtused viitavad tendentsile, et ka teaduslikule maailmapildile toetuval valgel rassil on alateadlik vajadus kaasata oma mängu irratsionaalseid jõude, kas või nende üle ironiseerimise kaudu.