Liigutav Forman
Kui vene tankid 1968 Praha tänavaile sõitsid, oli kolme esimese filmiga rahvusvaheliselt juba kuulsaks saanud 36aastane Miloš Forman Pariisis. Ta valis, kirjutas alla tšehhi haritlaste üleskutsele, mis lõppes optimistliku tõdemusega ”Vene tankid jäävad ajaloo lõksu”, ja jäi emigratsiooni. Kuulsin seda uudist 1968. augustis ”Ameerika Häälest”. Tänapäeval tutvustavad Formani kinoleksikonid kui Ameerika rezhissööri, kes on tšehhi päritoluga. Milošist on saanud Milos.
Päritolu määras ja määrab: filmirezhissööriks sai Forman Tšehhoslovakkias. 1957 lõpetas ta Prahas Draamakunsti Akadeemia Filmiteaduskonna (FAMU), esimeseks filmitööks sai stsenaarium Alfred Radoki filmile ”Dedeceki auto” (1956). Tollal oli FAMU filmikunsti kuulus taimelava. 1960te esimesel poolel lavastas seal oma esimese filmi tosin noort rezhissööri uuest põlvkonnast. 1968. aasta ”sametrevolutsioon” oli olulisel moel intelligentsi ja noorte revolutsioon.
1968. aasta suvel külastasid Tallinna samasse FAMU lendu kuulunud rezhissöör Jirzi Menzel ja ”sametrevolutsiooni” üks ideolooge RUUS SELGITAB XY (?). Menzel näitas eesti kineastidele Heliloojate Majas oma kaks aastat tagasi valminud filmi ”Ostre sledovane vlaky” (meil teatmeteostes pealkirjaga ”Rongid sõiduplaani järgi”), mis ingliskeelse nimetuse all ”Closely Observed Trains”sai 1967 võõrfilmi Oscari. ”Tallinnfilmi” toimetaja Lennart Meri tõlkis selle tollal ”Teraselt silmas peetud rongid”, mis näib pealkirjana õige ja parim (võiks hakata kasutama). Hiljem Kukus oli Tšehhi kriitik ja esseist XY (?) ülioptimistlik. ”Teeme aastas 25 täispikka filmi. Kõik halvad filmid ostab ära N Liit, kõik head Lääne-Euroopa,” vaimustus ta. ”Ja filmikunst muudkui edeneb.”
Forman oli vaid üks komeedina tõusvast tosinkonnast Tšehhoslovakkia filmi tulevikulootusest. Teised olid Štefan Uher, Jaromil Jireš, Vera Chytilova´, Pavel Jura?ek, Jan Nemec, Evald Šorm, Antonin Maša, Ivan Passer, Jiri Menzel, Hynek Bo?an (ainus slovakk). Sünniaastaiks 1931-1938.
Erinevalt viiekümnendate sotsrealistlikest oopustest, mis kägardasid ühiskonna klassideks ja seadsid esiplaanile rühmahuvid ja -suhted, olid noorte debütantide tööd tolle aja tänapäeva , kuuekümnendate Tšehhoslovakkia elu tõetruu peegeldus. Keskne tegelane oli harilik noor Tšehhoslovakkia kodanik, n.ö. inimene tänavalt, noor linlane. Keskmes polnud rühma- ega grupisuhted, peategelane mõõtis end omaenda seatud väärtuste skaalal, ja nendeks olid armastus, sõprus, ausus, altruism. õrnus, perekond. Lavastustes kasutati sageli mitteprofessionaalseid näitlejaid, need olid improvisatsioonilised, segasid draama ja komöödia elemente. Ja ükski film ei lõpe traagiliselt.
Formani esimeses täispikas filmis“Must Peeter” (1963) põrkub noor mees oma esimesel töökohal, iseteenindava kaupluse turvamehena, kokku täiskasvanute maailmaga. Ujedalt jälgib ta kahtlustatavaid, otsusekindlust temas pole. Ta kiindub neiu Pavlasse, kuid häbelikuna ei tihka suhet palju arendada. Formanil on terast silma inimlike nõrkuste nägemiseks, vaimukas-hapu naeratus suul, jälgib ta oma tegelasi, ent armastab neid seejuures.
Teise filmi ”Ühe heledapäise neiu armastus” (1965) lugu on lihtne. Kena heledapäine neiu kohtab tantsuõhtul noort klaverimängijat ja nad veedavad koos õnneliku armuöö. Neiu võtab aga suhet tõsisemalt kui noormees ja kui neiu ootamatult satub telefoni teel ühendusse poisi vanematega, on kõik ehmunud. Poiss tunneb end lõksus, neiu end jälle reedetuna. Noored on nagu arglikud loomad, kes valmistuvad ennast kaitsma, ja neid teeb abituks see, kui nad avastavad, et inimesed polegi need, kellena näivad.
Kolmas lavastus oli juba värvifilm,”Tuletõrjujate ball” – tegemist on tšehhi väikelinna vabatahtlike tuletõrjujate iga-aastase balliga. Vanad mehed (tuletõrjujate ühingu esimees on 86ne) otsivad noori neide sel puhul korraldatavale iludusvõistlusele. Et olla nagu Läänes. Sotsialistliku provintsi missivõistlus on halekoomiline, me naerame, samas tegelastele kaasa tundes. Filmis on midagi Gogoli ja Chagalli traditsioonist, kuigi see on täiesti omanäoline. Forman oskab näha naljakat elus, kuid ta pole kunagi õel. Kui tema laadi kellegagi võrrelda, siis võiksid need olla ?apek ja Hašek. Itaalia neorealism, mis samuti armastas elu, oleks tema jaoks liiga karm ja räige. Forman ise tunnistab oma nooreea kiindumust Ameerika suurte tummfilmikoomikute vastu. Tema filmide lood on lihtsad, aga nende kulgemisel märkab ta tõepäraseid eludetaile, tal on terast ja südamlikku silma, ning kui eluseiku esitavad mitteelukutselised näitlejad, tekib tunne, et tabatud on midagi väga inimlikku.
Eesti filmis võiks formanlikku laadi näha Peeter Simmi esmatöös ”Tätoveering”(1977). Ent mitte ainult selles filmis. Ka tema teistes filmides on tegelasi ja episoode, keda või mida vaadates, ei tea, kas naerda või nutta. Muidugi on Simm grotesksem, Forman on pehmem.
Milos Formani noorepõlve filmid on Eesti Televisioonis vaadata iga kuu kolmandal teisipäeval:
18. märtsil “Must Peeter”
22. aprillil “Ühe heledapäise neiu armastus”
20. mail “Tuletõrjujate ball”
* ETV näitab filme nimetuste all, millega need läksid rahvusvahelisele ekraanile.
Originaalpealkirjad, nagu näete, on veidi teistsugused. 22. aprilli film on teatmeteostes ”Blondiini armastus”.
