Liiklus­psühholoog Gunnar Meinhard: igale liiklejale isiklik riskireiting!

Kuidas sobivad Eestis kokku rängad liiklusõnnetused ning Euroopa auhind liiklusohutuse hea olukorra eest? Liikluspsühholoog Gunnar Meinhardi usutleb Priit Hõbemägi.

Kolm päeva enne traagilist, kahe inimese hukkumisega lõppenud liiklusõnnetust Tallinnas Laagna teel pälvis Eesti Euroopa Liiklusohutuse Nõukogu maineka auhinna surmajuhtumite vähendamise eest liikluses viimase kümne aasta jooksul. Meid kiideti ka teaduslikult põhjendatud ohutute teede planeerimise eest. Kuid Eestis ei pannud seda uudist keegi tähele.

Liikluspsühholoog Gunnar Meinhard (51, pildil) kaitses möödunud aastal Bonni Ülikoolis doktorikraadi, mis käsitles liiklusohutust. ­Uurisin Meinhardilt, kuidas siis Eestis liiklusohutusega tegelikult lood on: kas nii halvasti, nagu meedia kirjutab, või nii hästi, et selle eest anti oluline Euroopa auhind?

Viimase aja liiklusega seotud sündmuste põhjal – olgu see siis juhtum Lihulas või inimohvritega lõppenud kihutamine Laagna teel – jääb mulje, et Eesti on täielik liiklushullude maa. Aga kui vaadata liiklusohutuse suurt pilti Eestis ja selle arengut läbi aja, milline vaade siis avaneb?

Ei tohiks väita, et meil on asi väga hull. Eesti liiklusohutuse areng võrreldes Euroopa Liidu keskmisega on olnud üsna tormiline ja me oleme suure hooga liikunud positiivses suunas. Võrreldes sellega, kust me üheksakümnendatel tulema hakkasime, on meil tänaseks suisa hästi. Igal aastal toimuvad liikluses mõned raskemad õnnetused, mis ühiskonda raputavad. Üksikjuhtumite pealt ei tohiks üldistada, et terves riigis on liikluses midagi väga halvasti. Meil ei ole midagi väga hullu, kuid alati saab paremini.