LIIKUMINE JÄTAB JÄLGI

Jaan Elken võtab kokku tänavuse suurima eesti skulptuurinäituse, mis toimub Tartus.

Kujurite ühenduse algatatud teemanäitus on peatselt ajalooks saamas. Teema angažeeritus ja pürg linnaruumi on huvitavad, ­paraku ei erine tartlaste suhtumine nüüdisaegse kunsti ilmingutesse veel Eesti keskmisest, näitus on selgelt alakülastatud, mõnel päeval vaid seitse (!) külastajat. Miks üliõpilased Kunstimaja näitusi kui ühte vähest tasuta pakutavat avalikku kultuuriteenust Tartus üles ei leia, on omaette teema ja reebus Posti­mehe kultuuritoimetusele. Ometi oli skulptorite valik aastanäitus just Tartus teha õige samm.

 Tartu linnavõimude skulptuurilembus ja soov mitte lihtsalt mingi suvaline kuju koos pompöösse lindilõikamisega kuhugi “arendustegevuse” vahele maha sokutada paistab silma: ainuüksi viimasel aastal on valminud ­Eduard ­Tubina heliinstallatsiooniga mälestustähis Vanemuise ees, Ülo Õuna paradoksaalse mõjuga “Isa ja poja” duplikaadi õnnestunud paigutamine Küüni tänava jalakäijate tsooni jmt.

Kui Tartu ja Tallinna kultuuripealin­naks pürgimisi ausalt, tegude baasil vi­suaal­se kunsti mätta otsast hinnata, siis erinevalt Tallinnast, kus ­rõhutakse “po­lii­ti­liste­le kokkulepetele”, angažeeritud levikunstile ja õlleaedikutele, toetub Tartu Eesti tipp-professionaalidele ja avalikele konkurssidele, ja seda ­juba aastaid!

Tallinna mulluse saavutusena meenubki eelkõige linnavõimude võimetus või ka soovimatus nõuda Soome arendajalt ebaseaduslikult kõrvaldatud Edgar Viiese modernismi klassikasse kuuluva “Merineiu” taastamist kas endisel kohal või mujal Tammsaare pargi ja Viru hotelli kontakttsoonis.

Üleüldse võiks ­kultuuripealinna tiitli rahumeeli anda sellele linnale, kes esimesena Eestis rakendab nn protsendiprintsiipi (s.t eraldab avaliku sektori ehitusfinantseeringutelt 1% linnaruumi väärtustavale ­keskkonnakunstile) See oleks pidu mitte ainult skulptorite tänaval, vaid samm avaliku ruumi inimlikustamiseks, kõigi linnakodanike pikaajaliseks hüvanguks tehtud otsus.

Aga et selle Euroopas levinud praktika juurutamine ka meil on ajaküsimus, võib käesolevat näitust vaadelda omamoodi “kuiva trennina”, potentsiaalsete tegijate rivistusena. Kuraatoritekst tundubki mulle eespool öeldu kontekstis üpris didaktilisena ja ühe võimaliku adressaadina võiks käsitleda arenguvõimelisi linnaametnikke:

“Mis juhtub, kui me ei tea, tunne ega märka lugeda meid ümbritsevate jälgede märke, neid teadlikult eirame või väärkasutame? Missuguseid assotsiatsioone tekitavad ja käivitavad meis meile tundmatud tähised? Missuguses märgisüsteemis võiksid tegutseda skulptorid?...” Ja edasi: “Missuguseid jälgi me endast maha jätta soovime? / Jälgi jätab nii elus kui elutu loodus / Inimtegevuse jälgede tuvastamine pole keeruline, tihti on hoopis raskemaks ülesandeks leida neile jälgedele mõte ja loogililine põhjendus...”

Ülikooli botaanikaaias olid sümpaatsed Anu Põdra puidust etnograafiline “Ader”, Toomas Miku räämas uks (“Vaikelu koputusega”), interaktiivsele tegevuskunstile üleskutsuv Hannes ­Starkopfi sinisest plastist jäätanud veega “Bassein”, Ekke Väli sinisesse raudkuupi paigutatud üpriski tarbitav paariskiik “Monument ME-ile”, Jüri Ojaveri pommiähvardus linnale (“Pomm ja linn”) ja veel mitmed kohaspetsiifilised objektid liig juhuslikult (kohaspetsiifitult?) pillatud räsitud ja kaootiliste lagedate võradega loodusparki, mitmel juhul jäi seetõttu kummitama kas proportsioonivea tunne või skaalanihke timmimatus ümbritseva suhtes. Peab ikka kunstifriik olema või 100 grammi haljast sees, kui sealt ka miinuskraadidega kunstinaudingu üles korjab! Jüri Kalli “Minge aga julgelt edasi, need on ainult märgid!”, pseudoliiklusmärke kui taimelipikuid esitav seeria, võiks mahedalt pretensioonitu naljana töötada kevad-suvel, mitte aga detsembrituisuga.

Kel meeles omaaegsed Pirita tee Lil­lepaviljoni aias keset õitsvat rosaariu­mi toimunud skulptuuriväljapanekud, terviklikud ja operetlikud, neil oleks õpetlik kõrvutada praegust ekspositsiooni möödunuga kunsti aren­guloolisest aspektist. Võimalik, et talvine ajastatus polegi nii vale, näituseformaat on olemuslikult ju sarnane kui mitte kattuv, tundub mulle.

Kunstimajas nähtust väärib märkimist tehniliselt ebaühtlane, aga ruumiorganiseerimise poolest nutikas ­Anne Rudanovsky, Jevgeni Berezovski ja ­Sirli Põllumäe fiktiiv-ulmeline heli- ja ruumiinstallatsioon “Seisund/ Konverter”. ­Endel Taniloo ületas bukvalistlikus kontseptsioonitäpsuses nooremat generatsiooni, esitades kolm reisidelt ostetud ready-made suveniiri. ­Tõnis ­Paberit esines talle omases jahedalt kontseptualistlikus vaimus, esitades skulptuurivastase vandalismi näitena Tartu katoliku kiriku Michelangelo Pietá koopia martüüriumi “Maakeelne Michelangelo”. ­Mare Mikoffi võnkuva konfiguratsiooniga seinakoonustega ruumi-installatsioon “Okkaline ruum” oleks vajanud mõjulepääsemiseks veel suuremat territooriumi, jäi selgusetuks, kas vahtpolüstürool oli odavusest tingitud asendusmaterjal või oleks autor lahedamate tingimuste korral mõne õilsama ­materjali, kas või kipsi valinud. Truult jätkasid oma koolkondlikku ja põlvkondlikku lugu Edgar Viies, Irina Rätsep, ­Aime Kuulbusch pronksidega, Hille Palm puidust torsoga.

Skulptorite näitus "Jälg"
Tartu Kunstimajas, TÜ Botaanikaaias ja linnaruumis. Kuraator Eneken Maripuu, näituse kujundaja Urmas Luure.
Kestab kuni 11. detsembrini.