Liisi Koikson “Väike järv” (Forwards)

Muusikastiilide täiskasvanulik sulam noore lauljatari all.

iTunes annab Liisi Koiksoni debüütalbumi stiiliks "blues", mis võiks iseenesest ju üsnagi intrigeeriv idee olla, aga plaat kuulub siiski sinna täiskasvanute vaikellu, kus jazz ja popmuusika käsikäes päikeseloojangusse astuvad. Kes võiksid olla Liisi Koiksoni enda iidolid? Ilmselt tahaks ta mainida Joni Mitchelli nime, aga sellest eristab Koiksonit fakt, et ühest küljest on ta sellel plaadil vaid interpreet, vajutades oma pehme jälje teiste autorite lugudele, kelle seast leiame sellised nimed nagu Riho Sibul, Tõnis Mägi, Robert Jürjendal ja isegi Rein Fuks. Kõik nad on Koiksonile vastu tulnud ning leidnud sellised arranžeeringud, mis just täpselt siia plaadi peale sobima peaksid. Ahjaa, eeskujudest… Lähiminevikust paralleele tuua pole ju üldse keeruline. Norah Jones ja Katie Melua on endale pesa teinud üsna sarnasesse kohta Koiksoniga, peavoolu veidi vaiksemasse soppi, mida näiteks Norah’ kodusadam Blue Note’i plaadifirma eelistab jazz’i asemel kutsuda muusikaks, mis on jazz-informed. Kuulamiseks sobilik neile, kes pole otseselt muusikafriigid, küll aga music-informed.

Isiklikult mulle meeldivad hetked, kus idülli ähvardab mõni pingelisem virvendus, nagu progelik kitarrikäik loos "Sõbrale" või Nõgisto "Arabella"-saundträkki meenutav veidi kõhe kitarr loos "Väike järv". Teisest küljest on see sama mõttekas jutt, kui väita, et mulle meeldib perfektse portselantaldriku juures mõra kõige rohkem, sest see lisab isikupära. Selle plaadi eesmärgiks pole teid panna mitte mõrasid otsima, vaid taldrikut imetlema.7