Öelda, et Väikse Vaino rock-muusika plaat on nii halb, et on juba hea, on selge nimetatud teose alahindamine. “Rebirth” on nii vale, imelik ja veider, totralt ambitsioonikas, absoluutselt mittevajalik, et on juba hea. Kohati isegi väga hea. Wayne on valanud plaadi täis metalseid kitarririffe – paiguti ka midagi sellist, mis meenutab kergelt Nickelbacki-laadset soigumist või 80ndate sünt-heavy või 00ndate epic pop metal’it – ning rägiseb ja kräunub neile kidramürakatele, AutoTune “hambus”, peale. Mul on tunne, et Wayne kasutab AutoTune’i selleks, et imiteerida vokaaliga kitarrisoolosid. Ja see kõik nagu ei sobi väga dünaamiliselt kokku: Nii funky hiphop kui rokkiv rock on ju väga tihked, neis on komponendid kokku klammerdatud, aga “Rebirthil” märatsevad tegelaskuju Lil Wayne ja rock üksteisest eemal ning võib kahtlustada Orelipoisi viimase albumiga sarnast meetodit – Wayne ja tema produtsendid võtsid saundikogust portsu rock-põhju ja jõnglane kräunus neile meelevaldselt peale. Lõbu suurendab arusaamatus, et kas Väike-mees mõnitab tervet rock’i-ollust või on see painajalik armastus, mis eales vastust ei saa. “Rebirth” on samasugune kummaline frukt nagu Chris Cornelli läinudaastane koostööplaat Timbalandiga, mis on tõeliselt kerge märklaud igasugu sõimuks, ja mille põhja keeramisega on meeldiv korrast lugupidavaid inimesi välja vihastada. Tubli poiss! 7