Lilled, heinamaa ja päikesepaiste
Keskkonnakaitse läheb korda 96 protsendile eurooplastest. Eestlased ei
erine Euroopa keskmisest. Samas on loogiline, et Euroopa riikide inimestel on
peamistest keskkonnaprobleemidest erinevad arusaamad. Kuidas eurooplased
keskkonda tunnetavad, sellest saame selgust hiljutisest Eurobaromeetri
uuringust “Euroopa kodanike suhtumine keskkonda”.
Inimestelt küsiti näiteks seda, mis neile esimesena meelde tuleb,
kui mõelda sõnale “keskkond”. Mõtlemise
hõlbustamiseks oli valida kümnekonna variandi vahel.
“Kevade” Arnol oleks olnud ilmselt vastuseks: “Lilled...
Heinamaa... Päikesepaiste...”
Temale tähendas see
kõik küll kodu. Vaevalt et sõna “keskkond” sada
aastat tagasi nii väga eestlaste kõnepruugis oligi.
21.
sajandi alguse eurooplasele on keskkond ennekõike reostus linnades,
kliimamuutus, roheline ja kena maastik. Just sellises järjekorras. Kaks
esimest tänased keskkonnaprobleemid, kolmas aga on positiivne emotsioon.
Meie põhjanaabritele on näiteks kõige
tähtsam kliimamuutuste temaatika. Kliimamuutus on 62 protsendile
soomlastest esimene viie peamise keskkonnaprobleemi hulgas, kui juba ainult
probleemidest rääkida. Ilmselt see on ka põhjus, et Risto
Isomäki kliimamuutusest kõnelev ökoloogiline
põnevusromaan “Sarasvati liiv” valiti 2006. aastal Soome
raamatukaupmeeste, raamatukogutöötajate ja Helsingi Science Fictioni
ühingu poolt aasta parimaks raamatuks.
Teema on Soomes moes.
Meil ruulib Kivirähk metsaelu ja ussisõnadega, endiselt ka
“Naksitrallid”, mida võib lugeda Eestimaa esimeseks
ökopõnevikuks.
Kõige suuremad kliimamuutuse
pärast muretsejad on Küprosel. Ilmselt on ilm, mis turiste peibutab,
kohalikele juba liig palav. Kolm Baltimaad on aga kliimaküsimuse
tähtsustamisel Euroopa riikidest kolme viimase hulgas.
Seoses
sõnaga “keskkond” on eestlastel aga midagi arnolikku
säilinud. Nimelt meenub eestlastele kõigepealt looduskaitse. See
oli minupoolne positiivne tõlgendus – tore, et kaitstakse.
Võta sa nüüd kinni! Samas võib siin olla mõtteid
maadevahetusest, maaomanike rahulolematust Natura aladega jne.
Veidi
enam kui veerand lätlastest ja leedulastest aga mõtlevad
sõna “keskkond” kuuldes kõige enam reostusele
linnades. Ligi viiendik rahvast mõtleb siiski positiivselt kenadele
maastikele.
Nii et hoopis seal on need Arnod.
Keskkonnaprobleemidele mõeldes on baltlased sarnased.
Mereäärse riigina muretseme meie ennekõike veekogude reostuse
pärast. Eesti ajakirjanduseski on olnud piisavalt jutu prügiuputusest
Napolis. Et see oleks Itaalia suur keskkonnaprobleem, seda väita ei saa
– kasvavad jäätmehulgad on itaallastele kümnenda
suurusjärgu keskkonnaküsimus.
Kusagilt peavad me arusaamad
pärit olema. Eurooplastele on peamine keskkonnaalase info allikas
televisioon, ajalehed on teisel kohal. Seega tasub ajalehtede toimetustel
keskkonnaküsimuste kajastamisele endiselt tähelepanu
pöörata. Võrreldes teiste riikidega hangivad eestlased enim
keskkonnateadmisi internetist.
Kui küsida, mille kohta
eestlased rohkem infot vajaksid, siis ligi pooled vastajatest peavad selleks
kodukeemia mõju tervisele. Ei ole lihtsalt nii, et on tavaline ja pesev
pesupulber. Sama huvitatud on kodukeemia küsimustest veel slovakid ja
rootslased, end vaid veerand hispaanlastest peab seda teadmist oluliseks.
Peaasi, et kodukeemia puhastab ja peseb.
Eestlased soovivad rohkem
teadmisi veel veereostuse ja GMOde kasutamise kohta.
Alati on tore
nõuda, et tehtagu. Kui küsida, mida te ise olete keskkonnale
mõeldes viimase kuu jooksul teinud, siis eestlase jaoks on selleks ligi
poolte vastanute puhul kohaliku toodangu eelistamine ja oma jäätmete
sorteerimine. 41 protsenti vastanutest on aga piiranud oma kodust
energiatarvet. Vastuseks küsimusele, mida peaksid inimesed kogu maal
tegema keskkonna heaks, järgneb nimetatutele vajadus kasutada
energiasõbralikumat liikumisviisi.
Tavaelus on seda
keskkonnapõhjustel viimase kuu jooksul teinud viiendik meie kaasmaalasi,
samas kui hollandlastest, rootslastest ja soomlastest on teinud seda ligi
pooled.
Tegelikult käitub igapäevastes tegevustes
keskkonda säästvalt vaid kolm protsenti eurooplasi.
Nemad
on pruukinud viimase kuu jooksul seitset kuni üheksat eri abinõu.
Ligi kümnendik inimestest aga pole teinud midagi. Nii et pigem tehtagu.
Keskkond on väga tähtis küll, aga meil endil on selle
säästmisel palju arenemisruumi. Kui Eestimaal toetab roheliste
erakonda läbi aegade keskmiselt kümmekond protsenti valijaid, siis
nad kõik ise küll keskkonna pärast rapsima ei hakka.
Eeldatavasti on nad keskkonnaasjades tublid keskmikud.
Euroopa
keskmine keskkonnateadlik kodanik on kõige sagedamini haritud naine, kel
aastaid üle 25 ja maailmavaade tsentrist vasakul. Euroopa noorsugu, eriti
kui koolitee on olnud lünklik ja tööga on kitsas, moodustab
nende enamiku, kes keskkonnaasjades armastavad jänest sõita.
Planeedi päästmiseks on ikka hullumeelseid asju välja
mõeldud. Isomäki põnevikus on selleks tuhanded
tuulegeneraatorid, mis siis Gröönimaa jääle paigutatuna
liustiku alt vett pumbates lumekahuritena liustiku pinnal jääkihti
kasvataksid. Viie- ja kuuekümnendatel aastatel pakuti selliseid plaane:
luua kunstlikud mered Sahara kõrbesse või Lääne-Siberi
lauskmaale; sulgeda Beringi väin tammiga ja pumbata
Põhja-Jäämere vesi Vaiksesse ookeani, et Golfi hoovuse
mõju suureneks ja sulataks(!) arktiliste vete jääkatte;
tuumaenergia abil suurendada Aafrika edelarannikut uhtvate vete aurustumist,
suurendamaks sademete hulka Saharas.
Las grandioossed
mõttelennud jääda, aga oluline oleks oma igapäevane
rehkendus kenasti ära teha. Nii, et osavõtlikkus keskkonnaasjades
oleks ikka osavõtt – pidev, mitte vaid siis kui Rainer
Nõlvak kutsub “Teeme ära!” koristuskampaaniale.