Lilleilu rehe all
Augustikuu esimesel nädalal toimus Eesti Vabaõhumuuseumis
moekunstnike ühenduse järjekordne ühisettevõtmine, mis
päädis Pulga talu rehe all avatud näitusega “Lillemotiiv
moevormil”. Näitusel on väljas paarkümmend fliseliini ja
paberisse liimitud-vormitud-kägardatud imaginaarset kleiti, omamoodi
ideesähvatust, mis jäävad ootama teostamist
“päris” kleidina. Selle iseäraliku väljapanekuga on
võimalik tutvuda kuni käesoleva nädala
pühapäevani.
Pärast tutvustavat ekskurssi
muuseumikogudesse rahvustikandist ülevaate saamiseks asuti intensiivselt
mõttetööle – aega teostamiseks oli vaid kaks päeva.
Esivanemate ilumaailma üht kaunimat koostisosa, lilltikandit,
söandasid edasi arendama tulla vaid umbes pooled kohaletulnud,
mistõttu allesjäänud pidid pingutama mitme eest.
Rahvusvaheline koostöö annab kogu näitusele
lisaväärtuse ning näitus toimus Innovatsiooniaasta raames.
Aeg ideest teostuseni kulus muuseumi Kuie koolimajas, kus toimunud
workshop’il sai näidata ennast ja õppida teistelt. Viimast
iseäranis jaapanlanna Yumiko Okazakilt, disainerilt ja
moeõppejõult, kes tutvustas vana pakutrüki tehnikat
ning origami paberivormimist. Tema puhul näis kõik olevat
ülimalt läbimõeldud, moevormid sündisid lausa
hämmastava kergusega. Raskeid trükipakke asendas kappa-plaat.
(Õiged trükipakud olnud liiga rasked kaasa tarimiseks, Eestis
selliseid aga ei müüda.)
Kokku osales
disainitöötoas kuus moekunstnikku, peale jaapanlase veel venelane
Diana Denissova, Slava Zaitsevi õpilane, eestlastest olid kohal Anu
Hint, Anne Metsis, Monika Kisand, Juta Piirlaid. Iga autor oli teostuseks
valinud meelepärase mustri: Okazakit inspireeris Põhja-Eesti
südamekujuline sõleke, mis nelikmotiivina moodustas
lilleõie. Juta Piirlaidu vaimustasid Virumaa tanu lilltikandid, Anu
Hindi moevormidele andsid algidee Lihula vaibakirjad ja Jõhvi
käisemustrid. Monika Kisand lähtus vanast valgetikandist. Oma
lakoonilisuses olid tema lihtsad vormid põnevaks kontrastiks Diana
Denissova eesti lilltikandi glamuursete, pisut slaavipäraste
arendustega.
Hoopis mängulisemat teed läks Anne Metsis,
kellele on alati pakkunud huvi pisut äraspidised või kaksipidi
tähendusega lahendused. Seekord olid ta inspiratsiooniallikaks tikitud
õpetussõnad vanadelt seinavaipadelt, millele huumorivinti
kõvasti peale keeratud. Trükitud lillemotiividega täiendatult
moodustasid need lõbusa koosluse.
Moenäitus, mis eriti
tundlik eksponeerimiskoha ja valguse suhtes, on teostatav ka ideenäitusena
mängulisemal kujul üsna ootamatutes tingimustes. Vanas rehealuses
mõjub laepalkidelt allarippuv moekooslus üllatavalt orgaanilisena:
tumedad seinapalgid koos helehalli paekiviga loovad rahustava ja maise tausta
hapratele ja tundlikele pabervormidele ning stiliseeritud-plisseritud
lilleõitele. Mudeleid on täiendamas Anu Hindi moefotod.
Tulles veel kord tagasi Yumiko Okazaki juurde, ei saa ma märkimata
jätta, et tegemist on Tokyo Harajuku Human Academy Moekooli kauaaegse
õppejõuga. Harajuku on piirkond Tokyos, mis tuntud kui jaapani
(ja mitte ainult!) street fashion’ i metropol. Harajuku on noortemood,
milles gootika on segatud viktoriaanliku nukulikkusega, punk decora’ga
jne. Calvin Kleini peeneid kleite kantakse koos lõhkiste
second-hand-teksade ja tanksaabastega. Trendiloojateks nii soengu-, kinga- kui
rõivamoes on noored ise. Iga kuu ilmuv ajakiri, mis seda moesuunda
tutvustab, kannab nimetust FRUiTS (siit ka sünonüüm
fruits-style).
Ha
rajuku Moekoolgi on vaba vaimuga: seal ei järgita pingsalt
õppekava, õpilasel on õigus ise olla, vaba nii isiksusena
kui loomingus. Mis puutub Yumiko muljetesse eestlastest, siis ei suutnud ta
ära imestada nende rahulikkust ja sõbralikkust (“Nagu
jaapanlased vanadel headel aegadel!”). Ka siinne moedisain võlus
teda, mistõttu ta otsustas astuda eesti moekunstnike ühenduse
liikmeks.
Jaapanis selliseid müügiambitsioonist vabu
ettevõtmisi moekunstnike ridades ei korraldata ja see on ka
põhjus, miks Yumiko Eesti moeühendusse astuda soovib.