27.02.2009, 00:00
Lillepidu katku ajal
Näitus “Floromaania. Lillemotiive renessansiajast
tänapäevani” Kumus, kuraator Tiina Abel. Kestab 31. maini.
Kumu suures saalis avatud näitus “Floromaania” on
puhas rõõm ja kindel publikumagnet. Inimesed armastavad
temaatilisi näitusi ja inimesed armastavad lilli – seega kaks
ühes. Väljapanek on midagi enamat kui lillevaikelude rodu,
eksponeeritud on maalitud kahhelkivid, Meisseni ja Dresdeni portselanivabrikute
lopsakas ja värvirõõmus toodang, pitsid, lehvikud ja
loomulikult palju maale.
Ajavahemikku renessansist
tänapäevani hõlmav näitus on seetõttu eklektiline
ja põnev.
Lilli on alati armastatud kujutada, kuid
ajalooliselt on lillemaal siiski olnud portree ja ajaloomaali kui
tõeliselt õilsate žanrite kõrval teisejärguline,
lihtne ja sisu poolest pretensioonitu (jätan siit välja 17. sajandi
hollandi natüürmordi ja lillemaali meistrid – nende puhul oli
tegemist eraldi nähtusega ning filigraansusega, mis hiljem ja mujal on
jäänud suuresti saavutamatuks). See näitus on tõstnud
lilletemaatika fookusesse ja teinud seda hästi.
Maalikunstist
on eksponeeritud Pallase koolkonna kunstnike paremik – Konrad
Mägi, Aleksander Vardi, Karl Pärsimägi, Johannes Greenberg ja
paljud teised, kelle tööd on ka laiemale vaatajaskonnale
kunstiõpikute kaudu üsna tuttavad. Kuuekümnendatest jäi
eriliselt meelde karge ja tabav Leili Muuga “Akt” (1968).
Minust nooremad ehk ei mäleta enam aega, mil nii sünnipäevale
kui ka matusele mindi, alpikannipott käes, ei inkaliiliaid ega
preeriakellukesi. Ajastu dokument on see paljas tüdruk punase
õiega.
Sajandi teise poole ja tänapäeva kunsti
valik ongi minu meelest näituse parim osa, hästi
läbimõeldud ja mitmepalgeline. Väljas on Malle Leis,
Andres Tolts, Eduard Ole ning muidugi Ene-Liis Semperi ja Kiwa
1999. aastast pärit kiidetud ja auhinnatud “Oaas”, Eesti
videokunsti üks tähtteoseid.
Aga – natuke tuleb
nuriseda ka. Minu meelest oli tarbetu kuhjata näitusesaali niivõrd
suur hulk 1930., 1940. ja 1950. aastate lillekompositsioone. Natuke segaseks
jäävad selle valiku põhjused. Ja veel – miks on
jäänud näituselt välja Julie Wilhelmine Hagen-Schwarz,
kelle biidermeierlikud lillemaalid kuuluvad kindlasti meie kunstilukku,
tegemist pealekauba naisterahvaga ja tema tööde sissetoomise kaudu
oleks ju hea olnud ära märkida see, et lillemaal oli üks
väheseid naistele võimaldatud žanrie enne 20. sajandit.
“Floromaania” lõpetab Toomas Volkmanni stiilne foto
“Elsa tiigerliiliaga” (1994). Lilled on maalikunstis läbi
aegade tähistanud maise elu kaduvust, hetkelisust. Närbuv lill on
surma metafoor. Fotol on kujutatud vanem naine hoidmas käes
liiliaõit, mis oli Piibli järgi just see lill, mis tärkas
pärast pattulangemist paradiisist väljaaetud Eeva pisaraist. Seega on
fotot võimalik üsna mitmeti interpreteerida. Volkmanni mustvalged
fotod on kohutavalt tabavad ja kuraatori otsus lõpetada ühega neist
käesolev väljapanek on minu arvates suurepärane.
Minge vaadake ja kui ka katarsis jääb tulemata, siis surutis
korraks ikka taandub.