Lindsay Buckingham “Gift Of Screws”

Loogilisus, värskus ja magus kitarr.

Lindsay Buckingham

“Gift Of Screws”

(Reprise)

Lindsay Buckingham mängib põhikohaga kitarri ja loob heli ansamblile Fleetwood Mac. Kui keegi nimetaks teda minu kuuldes geeniuseks, siis ma ei naeraks. Kuulaks hoopis tähelepanelikult. Ja seda enam kuulan hoolikalt siis, kui Buckingham ise millegagi lagedale tuleb.

Midamoodi hoolikalt siis? Aga sedamoodi, et see muusika ei ole piisavalt ekspressiivne ja väljapoole pööratud, et tabada meid igal juhul ja igapidi seal, kus me parajasti oma argipäevas asume. Ei, hoopis meil tuleb minna sinna, kus asub Buckingham. Nende 39 minuti sisse mahutatud kümne loo rikk(alikku)sed ei avane kohe, ei pritsi ennast meile peale, kuid valvsama kõrva haardeulatuses on nad reljeefsed, täpsed ja loogilised. Kitarr avaloos “Great Day” näiteks või tegelikult seesama kitarr ikka ja jälle ja eeskätt kõikjal siin plaadil – kihiline nagu tort, parasjagu samavõrd magus ka.

Kas see kõik teid kuidagi paremaks muudab, on iseküsimus. Kogu plaat on värskust täis ja see nakkab. Samas on sellest mõnikord raske teistele rääkida. Sellised siledad ja poleeritud laulud nagu “Did You Miss Me” või “Treason” toovad refrääniga koos ehk näole naeratuse, aga sedamoodi naeratades pikalt istuda on natuke tobe ka. Palju kummalisemad on need hetked, kus Buckingham oleks nagu “kehaks” ansamblis Status Quo (“Wait For You”) või prooviks Iggy Popi rolli The Stoogesis (plaadi nimilaul). Ning muidugi “The Right Place To Fade” – puhas Fleet­wood Mac kõige muu poolest peale nime.

7