Vahel on Mare Vindist räägitud kui kunstnikust, kes oma loomingus lähtub mingitest teadvustamata, isegi unenäolistest tõukealustest. Ometi – ja selle näituse puhul muutub see eriti kõnekaks – on Vindi looming hoopis silmatorkavalt eesmärgipärane, isegi programmiline. See kõik viib mõttele, et Mare Vindi töödes on midagi väga matemaatilist sõna algses tähenduses.

Väidetud matemaatiline põhi muutub nähtavamaks ja visualiseerub geomeetria ohtra rakendamise kaudu küll peamiselt Vindi hilisemates töödes, kui saame tõepoolest rääkida nähtavatest ja mõõdetavatest arvulistest suhetest. Ent ometi on juba tema varastes töödes tegemist omalaadse ja iseenesest nonsensliku poeetilise matemaatikaga. Vindi töödes on midagi väga aritmeetilist ja ma ei mõtle siin niivõrd numbrilisi vahekordi, kuivõrd teatud rafineeritust, kalkuleeritust, täpsust. See kadreeringu mõõdetus ja täpsus annab küll viite teatud tuumsele matemaatikale, mis ei ole mitte niivõrd klassitsistlikes vormiomadustes peegelduv külm kalkuleeritus, vaid teatav tajude organiseerimise vorm, mis aeg-ajalt võib mõjuda (taotluslikult) naiivsena. Pealegi – Vint ei ole sel perioodil hea joonistaja, võiks isegi öelda, et akadeemilises mõttes on tegemist küündimatu joonistajaga.

Mare Vindi programmilisi taotlusi saab jälgida juba ühe kinnismotiivi kaudu. Lendava linnu kõrval teise stammkujundina kasutatav naise tüpaaž on tööst töösse korduv: pikad juuksed, pikk seelik, ent mis peamine – anonüümne (kujutatud vaid seljaga vaatajaruumi poole) ja paljajalu. See on tüpaaž, mis on kultuuris kinnistatud kui looduslähedane üksiklane, kes astub sümbolisatsiooniprotsessi kui teatud vaimse äraolemise tähistaja.

Jah, siin on vaimse eliidi hoiakut (aga mitte poosi), mis ei ole loomulikult akadeemilise teadmise allajoonimine, vaid romantiseeritud eemaldumine, lüüriline askees. Me ei pruugi seda seisukohana jagada, kuid taotlusena tasub seda kindlasti jälgida.