Väljapanek koosneb kahest osast. Kuraatori koostatud osa Arsenales esitab 140 projekti ligi 90st arhitektuuribüroost üle kogu maailma. Eri riikide rahvuspaviljonid Gardinis esitavad nii uusi projekte kui installatsioone. Näituse kuraatoriks on arhitektuurikriitik Deyan Sudjic.

Näitus on selge ülesehitusega. See on jaotatud sektsioonideks hoonete tüpolooga järgi: elamud, transpordiehitised, muuseumid, haridusasutused, kõrghooned, tootmishooned, saalhooned, planeeringud, kaubanduskeskused, ning riiklikud ja religioossed hooned. Iga hoonetüüp oli esitatud erinevas stiilis projektide kaudu. Seda näitust peaks külastama iga ehitusse investeerija.

Paar visiooni näituselt. On aasta 2007. Tuttav suhtekorraldaja Kertu räägib, et inimesed jagunevad “keskmisteks inimesteks” ja “friikideks”.

Keskmisel inimesel on abikaasa, kaks last ja koer. Ta elab äärelinnas, mis on täis vanu tellisehitisi. Nagu linnavalitsuse arhitektuuriosakond nõuab, on ka uus ehitus tellistest. Keskmise inimese maja on tehtud alumiiniumtellistest, mis näevad välja nagu ilma põhjata kingakarbid. Tellised on laotud nii, et sein paistab läbi – nad on ühendatud nagu lego klotsid. Hoone alumise korruse seinad on paksemad ja ülemise korruse seinad on õhemad. Esimene korrus paistab põgusalt väljastpoolt läbi, seevastu teine korrus päris korralikult.

Keskmine inimene viib hommikul lapsed kooli, abikaasa töö juurde. Lapsed õpivad sellises koolimajas, mis näeb välja nagu kokkuvolditud pikk tunnel. Hoone esimene korrus kerkib hoone ühes otsas sujuvalt üles ja muutub teiseks korruseks. Teine korrus omakorda kolmandaks jne. Kaldu põrandatel on klassiruumid. Katusel on vabaõhuauditoorium.

Keskmise inimese abikaasa töötab 35-korruselises büroohoones. Hoone asub kesklinna ja lennujaama vahel. Tavaliste bürooruumide kõrval on risti läbi hoone kulgevad suured tühjad ruumid, kuhu on istutatud taimed. Seega kontorid oleksid justkui vaheldumisi väikeste pargitaoliste haljasaladega.

Keskmine inimene läheb tehasesse tööle. Tehasehoone koosneb kahest piklikust plokist, mis on omavahel ühendatud nagu käärid. Üks plokk on inimeste jaoks, teine masinate jaoks. Olles ühes plokis juhivad inimesed masinaid teises plokis. Tehase juhatus paikneb laiali kogu hoones.

Peale tööd läheb Keskmine inimene koos laste ja abikaasaga shoppama kaubanbandus-kultuuri-puhkekeskusesse. See on ehitatud ühe kesklinnast väljuva laia tänava kohale. Seal saab ujuda, nautida tehisparki ja loomulikult osta asju.

Siis läheb Keskmine inimene tagasi koju.

Friik ärkab kellegi juures külas. See on väike maja, mis paikneb ilusas looduses. Majal on üks maapinnast üles tõstetud korrus. Maja on iseenesest üks suur tühi ruum. Kõik eluks vajalikud asjad paigutatakse põrandaluukide alla. Ühe luugi all on voodi, teise all vann, kolmanda all köök jne. Põranda konstruktsioon on kõrgem kui tavalisel majal. Aknast paistev naabermaja on ehitatud bambustest.

Friik läheb shoppama.Talle meeldib endale üllatusi valmistada. Kesklinnas asunud suveniiripoed on hiljuti moekauplusteks muudetud. Need kauplused on ka kunstigaleriid ja kohvikud. Ühes poes on kõik kaubad ära peidetud. Et näha kaupu, peab klient astuma mööbli sisse. Riietumiskabiinide asemel on põrandale kinnitatud roostikku meenutavad plastkõrrestikud. Poe kaks korrust on ühendatud keerdtrpiga, mis keerleb ümber oma telje. Nagu karusell. Trepi kasutaja võib kaotada kindluse selles suhtes, kas ta läheb alla või üles. Globaliseerumisevastaste firmade kaubad on varustatud fotodega ja lugude nende tootjatest.

Friik läheb muuseumisse. See hoone on ehitatud varemete kohale. Uued konstruktsioonid läbivad vanu. Kivist laotud pits on hoone välisseinaks. Ruumide sisepinnad – seinad, laed ja põrandad on väga siledad. Need peegeldavad välisvalguse ka akendeta ruumidesse. Kunstnikud armastavad neid keerulisi ruume. See on neile väljakutseks. Muuseumi püsikollektsioon ignoreerib kronoloogiat ja teemasid. Seda väljapanekut tõstetakse pidevalt ümber ning vahetatakse osaliselt välja. Muuseum on koht intellektuaalseks naudinguks.

Friik läheb teatrisse. Etendus ei toimu mitte tavalises teatrihoones, vaid tänaval. Publik järgneb näitlejatele, kui nad liiguvad mööda linna. Etendusest tehakse videoülekanne.

Friik läheb tööle. Ainult hetkeks. Friik töötab digitaaldisaini ülikoolis. See on põhimõtteliselt maaalune koobas. Selle põrandad, seinad ja laed meenutavad tardunud vedelikku. See on koht aja, ruumi ja aine unustamiseks.

Friik läheb ööklubisse. Klubi asub suures metallist konteineris, mille siseruum on pilve kujuline. Hoone sees on metallist konstruktsioonid, mis võimaldavad muuta ruumi kuju. Klubi ühes ruumis on kunstlik kõrgmäestiku õhk, teise ruumis on vesi ja kolmanda ruumi põrand on kaetud patjadega. Klubis kohtab Friik tudeng Merlet, kes on üks kaunis tüdruk. Merle räägib, et ta lasi kotitäie tongidega naabrite onni õhku.

Friik läheb klubis leitud sõbra juurde. Tema korter on ehitatud ühe kesklinna vana kõrghotelli katusele. Korter on ehitatud 20.sajandi stiilis. See tähendab, et korteril on metallist kandekonstruktsioon ja klaasist seinad. Katusel on vee-aed. Sealt avaneb ilus vaade teistele kõrghoonetele.

Veneetsia Biennaali on avatud 3.novembrini.