Linnahall – kas koll või kaunitar?

Arhitektuurikriitik Karin Paulus küsib, mida peaks ette võtma Linnahalliga.

Olgugi, et Tallinna Linnahall on muinsuskaitse all, on tema saatus ebamäärane. On üsna usutav, et hoonet ei lammutata, kuid siiski oleks kena sellele mõni otstarve leida. Tänase Eesti üsna täbara majandusseisu juures on nii linnal kui riigil kulukas viljeleda “kunsti kunsti pärast” ehk “l’art pour l’art” põhimõtet. Seetõttu on korraldatud hoonele lisaväärtuse leidmiseks paar õnnestunud, kuid siiski projekti tasandile jäänud, arhitektuurikonkurssi ning üritatud hoonet lihtsalt maha müüa.

Linnahalli näol on tegemist tõelise (ko)lossiga, mida ilmekalt portreteeris endisaegne nimetus kultuuri- ja spordipalee. Esteetilises plaanis viitab hoone (arhitektid Raine Karp, Riina Altmäe, valminud 1981) postmodernselt Mesopotaamia astmiktemplitele ning muruga kaetud längus külgede kaudu bastionitele. Tühjale ruumile ehk miinusvõttele ülesehitatud fuajeele vastandub raskepärane amfiteatri-kujuline 4800-kohaline saal (sisekujundus Ülo Sirp).

Vastupidavale konstruktsiooni nullivad tavavaataja silmis ära nõukogude ajale iseloomulik halb ehituskvaliteet ning viletsad viimistlusmaterjalid. Ometi kinnitab professor Karl Õiger, et Linnahalli on võimalik korrastada 25-30. miljoniga (Argipäev, 17.03.04).

Ilmselt oleks kinnisvaraarendajatel täna mõtet tegeleda linnahalli sisu uutmise asemel ümbruskonna inetu songermaa struktureerimisega.

---------------------------------------

Mis peaks saama Linnahallist edasi?

Aastal 2003 toimus kutsutud arhitektuurikonkurss, mille eesmärgiks oli luua visioon Linnahalli kasutuse kohta tulevikus ja selle kontaktala planeeringulise lahenduse osas. Konkursi žürii protokoll väljendab seda, et Linnahalli on muudetud kujul võimalik säilitada ja pakutud lahenduste alusel on võimalik luua omanäoline ja linnalik keskkond.

Arhitektuuribüroo KOSMOS (Ott Kadarik, Villem Tomiste, Mihkel Tüür):

“Žürii viimasel istungil tehti ettepanek SAPA juhatajale Igor Volkovile, vastavalt konkursiga tekkinud infole valmistada ette arhitektuursed eritingimused tulevasele ostjale, kuna Tallinna Linn kui omanik saaks dikteerida edasise kasutuse ja oma prioriteedid sellel alal enne maa müüki. Võistlustingimuste kohaselt oli võistluse loogiliseks jätkuks SAPA poolt organiseeritud detailplaneering, mis luues maale ehitusõiguse oleks selle maa toorme staatusest tõstnud kvaliteetseks kaubaks.

Tallinna Linn aga ei tahtnud millegipärast maa väärtust detailplaneerimise abil tõsta ja kiirustas maad müüki panema ilma igasuguste lisatingimusteta.

SAPA jättis oma seisukoha linnaruumi tuleviku kohta väljendamata ja näitas veelkord oma suutmatust midagi ette võtta isegi linna omandisse kuuluval territooriumil. Igor Volkovil on läinud korda linnaarengut oma ameti vahelesekkumisest jällegi osavalt säästa. SAPA ei püüa seega luua lisaväärtusi planeerimise läbi, mis tõstaks müüdava maa hinda, vaid üritab olla kokkuhoidlik ja võimalikult vähe teha.

Kuna kasutusjuhendit müüdava objektiga kaasa ei pandud, siis üritataksegi müüdavat laeva nüüd helikopterina tööle käivitada.”

-------------

Eesti Kunstiakadeemia professor Krista Kodres Riigi Muinsuskaitsenõukogu liige:

“Minu arvates on Linnahalli-juhtum vägagi õpetlik: Tallinna Linn paneb riikliku mälestise müüki ja – ilmselt – annab arendajale sõna, et seda on võimalik lammutada. Kuidas muidu seletada arendaja edaspidi tehtud suuri kulutusi nagu asenduseskiiside tellimist kindlasti kallitelt välisarhitektidelt ja luksvastuvõttu Radissoni hotellis nende presenteerimiseks? Pakutud elamukvartalist: mina küll ei tahaks minna kellegi koduõuele jalutama ja miks peaks ma seal olema teretulnud? Linnahall on arhitektuurimälestis ja avalik ehitis ühtaegu. Mereäärses piirkonnas tekib avalik ruum ainult siis kui seal säilivad/sinna luuakse avaliku funktsiooniga hoonestust. Teiseks: ajaloolise hoonestuse hävitamine vaesestab keskkonda ja muudab selle monotoonseks. See on uus Lasnamäe – kaasaegses kuues!

Veel on huvitav, kuidas on püütud luua negatiivset avalikku arvamust: linnahalli hallust ja räämasust kui domineerivat imagot esile tuues. Tegelikult, iga hoone on kole, kui tema eest ei hoolitseta. Vaadatagu meie äärelinnakvartalite taassündi pärast majade värvimist ja korrastamist.

Kõige suurem õppetund seisneb aga selles, et linnal puudub oma arhitektuuripoliitikale lisaks ka kultuuripoliitika. Kerkis Saku suurhall ja roheline tee on antud Sakala keskusele, juba plaanitakse uut “Estoniat”. Näib, et kedagi on haaranud suurushullustus või siis on tegu lihtsalt ebakompetentsuse – rumalusega ja/või kellegi poolt kinnimakstud initsiatiividega. Uljad isemõtlejad oskavad näha vaid fragmente ja teevad otsuseid juhtumi-kaupa. Minul on nende pärast sügavalt häbi.”

-----------------------------------------------

Tallinna Linnahalli territooriumi planeerimisega seotud Manutent OÜ:

“Projekt TCG on kandva ideena suunanud oma ideoloogia linnakodanike elukvaliteedi tõstmisele, linnapilti enamate värvide pakkumisele. Soov on TALLINNA LINNA HALLI (Tallinn City Grey) peatses tulevikus näha kui Tallinna linna väravat (Tallinn City Gate).

Piirkonna kolm tänast võimalust on:

1. Jätta piirkond koos Tallinna Linnahalliga seisma sellisena nagu ta on.
2. Investeerida pool miljardit krooni ja kujundada olemasolevast tänapäevane kontserdihall (Tallinna Linnahalli renoveerimine).
3. Ehitada territooriumile kaasaegne linnakeskkond ja avada merepiir kõigile.

Pakkudes välja projekti TALLINN CITY GATE me soovime:avada inimeste jaoks enam merepiiri Tallinna kesklinnas, kujundada piirkonnast Tallinna väärikas visiitkaart, pakkuda tallinlastele looduskaunist elukeskkonda, arendada välja kõrge potentsiaaliga maa-ala parimat võimalikku lahendust silmas pidades.”

Vt ka www.tcg.ee

-------------------------------------

Margit Mutso Eesti Arhitektide Liidu esimees:

“Miks ehitatakse Suur-Ameerika tänavale uus hokihall ning miks on vaja lõhkuda Sakala keskuse 1000-kohaline saal selleks, et asendada see suurema – 1800-kohalise saaliga, mis mõeldud peamiselt muusikalide jaoks; ning miks on vaja lisada siia veel hulk konverentsi- ja kinosaale sel ajal kui kõvahäälselt nõutakse Linnahalli lammutamist, põhjendades sealse jäähalli ja kergesti sektoriteks jagatava saali mittevajalikkust?

Ja veel. Miks pidasid riik ja linn vajalikuks doteerida Saku Suurhalli rajamist üle paarikümne miljoni krooniga, seejuures kahekümne aasta vältel leidmata raha Linnahalli remondiks? Kui eraomanik oma muinsusväärtuse eest hoolt ei kanna, võib selle omanikult võõrandada. Muinasväärtus on kogu riigi väärtus ja see pole inimese isiklik asi, kas ta laseb majal laguneda või hoiab korras. Kui aga maja kuulub hoolimatule linnale ...?

Mis oleks alternatiiv lammutamisele? Säilitame eelmainitud hooned, mille ülalpidamine nõuab järjest suuremaid dotatsioone? Või ehitame omaaegsed kõrged ja suured ruumid väikesteks ja ökonoomseteks ning täidame kommertsfunktsiooniga? Või lubame neile peale ja ümber ehitada tulutoovaid hotelle, kortereid ja kohvikuid? Arvata on, et ilma kompromissideta läbi ei saa. Aga kui kaugele võiks nendega minna? Kas piisab, kui säilitada hoonete üldvorm, lubades uusi avasid, kapitaalseid sisemisi ümberkorraldusi ja pealeehitusi? Linnahalli ümber on veel 5 ha maad; laseme selle tihedalt täis ehitada, et projekt koos halliga ära tasuks? Või müügu linn see 5 ha ilma Linnahallita ja investeerigu saadud raha hoone remonti? Kindlasti on siin mitmeid mõeldavaid arenguvariante, ainult et nende leidmiseks peab tahtmist olema.”

Vt ka www.arhliit.ee