Linnahall on linnal jalus
Selgunud on nukker tõsiasi, et tegelikult ei huvita kinnisvara- ja linnavalitsuse tegelasi ei linnahall ega laululava kui kultuuriehitised; nii nagu on nende jaoks ka Patarei vangla totter kivikoloss ja huvi pakuvad nad kõik niipalju, et nad paiknevad väärt maalapil, mis võimaldab üht- või teistviisi äri ajada.
Linnahalli treppidelt ja käiguteedelt keerutati tolm üles kolme aasta eest, mil linn üritas koos Rootsi ärimeeste sihtasutusega Österled algatada linnahalli rekonstrueerimine moodsaks kultuuri-, teadus-, konverentsi- ja majanduskeskuseks. Rootsi arhitektide töölaualt tuli ka paar eluvõõrast utoopiaprojekti, mille kohta arvati viisakalt, et „neid peab veel arendama“. Ja kui esimesed investorid, kellele linnahalli pakuti, teatasid, et nad seda isegi ilma rahata ei taha, jõudis tollane linnapea Jüri Mõis veendumusele, et linnahall on nii kinnisvarana kui kultuuritemplina väärtusetu. Huvitava avaldusega tuli välja abilinnapea Liisa Pakosta: „Kuna tegemist on rajatisega, mis loodi masside ideoloogiliseks puhastamiseks, siis pole linnavalitsus põhjendamatult jäik selle kasutusele andmisel äriprojektina...“ (st annaks vabad käed lammutamiseks). Veel paari aasta eest kasutas ajakirjandus linnahallist rääkides vaid negatiivseid termineid: „mere ääres konutav värvitu koloss“, „kunagises suurushulluses rajatud hoone“ jne. Pealegi oli linnal uued armastused: osalus Saku suurhalli rajamisel ning toetus Premia jäähallile. Miks eelistas linn osaleda uute hallide ehitamisel ja lasta vanadel laguneda? Ehk tahtsid Saku Suurhalli omanikud hävitada konkurentsivõimelise rivaali? Või oli suurhallide teistel omanikel linnaga omad seosed?
Österlediga jooksis asi liiva: 2002. aasta alguses teatas abilinnapea Rein Lang, et miljardkroonisel kava on perspektiivitu, pole linnale kasulik ega õiguspärane. Sellest ajast on linnahalli küsimustega tegelenud visalt ja vildakalt abilinnapea Toomas Vitsut, kelle alaks linna osalemine äriprojektides. Alternatiivideks olid: a) leida linnahallile ostja praegusel kujul; b) kompleks kümnete miljonite kroonide eest lammutada ja müüa krunt või c) hakata halli linna poolt selle edasiseks kasutamiseks doteerima. Samast ajast areneb ka konflikt linnavalitsuse ning Linnahalli kui aktsiaseltsi vahel.
Kui 2002. a. augustis tegi abilinnapea Rein Lang taotluse hall mälestiste nimekirjast kustutada, otsustas Linnahalli nõukogu eesotsas esimees Ignar Fjukiga enne halli müüki panekut tellida linnahalli ja selle ümbruse arendamiseks kolm arhitektuurilist lahendust, millele järgneks uue detailplaneeringu koostamine. “Linnahalli lammutamine oleks vandalism ja barbaarsus,” tähendas Fjuk. Toetuseks oli ka Docomomo rahvuskomitee ja muinsuskaitsenõukogu kindel otsus, et linnahalli kui eesti 20. sajandi arhitektuuri väljapaistev esindaja väärib kontseptsioonipõhist säilitamist. Halli keskmises osas nähti ette konverentsikeskuse väljaehitamist, arhitektidele anti vabadus linnahalli ümbruse osas.
Seejärel läks linnavalitsusel väga kiireks. Detsembris alustati maataotlust (mõistagi selleks, et kinnisasja müügil rohkem raha saada), koos linnahalli hoonega läheks müüki üle nelja hektari maad umbes 200 miljoni kroonise alghinnaga. Linnahallis nähakse linnaeelarve suurima müügitulu allikat - kokku ootab pealinn 2003. a. vara müügist tulu 460 miljonit krooni. Mõistagi ei tahtnud linn 24. märtsil lõppenud arhitektuurikonkursist midagi teada.
17. aprillil teatas Vitsut, et müügikomisjon taotleb endiselt
linnahalli väljaarvamist mälestiste nimekirjast, et võimalik
investor võiks suurehitise asemel rajada midagi talle sobivamat. “Ta
võib selle kasvõi tükkideks võtta ja mujale
ümber kolida või vajadusel lammutada…juttu on olnud näiteks
tivolist koos kõikvõimalike meelelahutuskohtade ja
hotellidega,”seletas Vitsut (kindlasti meeldiks linnale ka Nord Projekti
detailplaneering, mis nägi linnahalli vahetus läheduses ette
ringikujulise elumaja hubase sadamaga, kus iga korteriomanik saaks oma jahi
või kaatriga otse treppi sõita). Tema seisukoht on kindel: kui
linnahall segab maatüki mahamüümist, siis tuleks kindlasti
taotleda luba hoone lammutamiseks.
Paraku unustas Vitsut, et mälestiseks olemise võib
lõpetada vaid kultuuriminister muinsuskaitseameti eksperdihinnangu ja
muinsuskaitse nõukogu ettepanekul.
Tähelepanuväärne areng toimus avalikus arvamuses. Kui alguses võis võrguportaalides leida kommentaare à la: „kas tõesti pole võimalik seda jubedat läbijooksvat ja lagunevat kobakat prügimäele vedada?“, „Jälle muinsuskaitsjad risti jalus… miks pagana pärast neile nii palju võimu ja voli on antud? Reaalsusetaju paistab neil puuduvat, värisevad mingite pseudoväärtuste pärast…“ , „Varsti on Toompea peldik ka kultuurimälestis“, siis üsna kiiresti on suhtumine muutunud. Üha tugevamaks muutus hääl, et kui Saku Suurhall ei sobi millekski peale spordivõistluste (lootusetult halb akustika, kaldeta põrand, kõvad plasttoolid, inetu interjöör, kitsad fuajeed, korraliku garderoobi puudumine), siis kogu Eestis ei ole nii hästi projekteeritud ja muusikaetendusteks ning kontsertideks sobivat suurt saali kui linnahall.
Tänasest saab linnahalli uues näituse ruumis näha ka linnahalli revitaliseerimise konkursitöid arhitektuuribüroodelt Kosmos, COO Arhitektid ja Rein Murula AB. Kõik muutsid linnahalli konverentsikeskuseks, lisades selle ümber ärisid, hotelle või elumaju, tõestades, et linnahalli on võimalik edukalt arendada ka seda lammutamata. Suuri lootusi pandi linnahalli autorilt Raine Karbilt pisut hiljem tellitud lahendusele, kuigi siinkohal tahaks hoiatada sagedaste juhtude eest, kus arhitekt on omaenda loomingule aastaid hiljem karuteene osutanud (ka Karp ise pole süüst puhas, meenutades stiilselt lakoonilise ja suurejoonelise TTÜ spordihoone (1970-75) muutumist arhitekti enda käes mittemidagiütlevaks „kaasaegseks“ spordikompleksiks).
Praeguse seisuga omavad konkursitööd muidugi illustratiivset tähendust. Põhiküsimuseks jääb siiski, kes võiksid olla need, kes linnahalli ära ostaks ja sinna sadu miljoneid kroone paigutaks. Üks on selge: linnavalitsuse lühinägelikkus on kuritegelik. Kust tulevad linna sissetulekud siis, kui k õ i k on maha müüdud? Kas siis järgneb pankrot? Ja kes siis Tallinna ära ostab?
Linnahall väärib kaitset. Eelkõige ametnike rahaahnuse eest.
Tänasest alates saab linnahalli uues näitusesaalis tutvuda linnahalli revitaliseerimise konkursitöödega.
Eesti Arhitektide Liidu seisukoht
Arhitektid ei nõustu Tallinna abilinnapea Toomas Vitsuti arvamusega, mille kohaselt linnahalli ja seda ümbritseva ala ostja võiks soovi korral linnahalli lammutada. Liit peab sellist seisukohta asjatundmatuks ja kahetsusväärseks ning on kategooriliselt linnahalli lammutamise vastu. Küll toetavad arhitektid aga linnahalli funktsionaalset ja tehnoloogilist kaasajastamist nii, et selle põhiväärtused - unikaalne amfiteatrikujuline kontsertareen ja bastionaalne välisilme säilitaksid oma esialgse ilme. Arhitektide liidu eestseisus ootab linnavalitsuse poolseid konstruktiivseid samme linnahalli kui arhitektuurimälestise kaasajastamisel ja korrashoiul.
Žürii otsus Tallinna Linnahalli kaasajastamise kohta
Linnahalli tellimusel koostati kolm võistlustööd (Arhitektuuribüroo KOSMOS, COO Arhitektid ja Rein Murula Arhitektuuribüroo), mille eesmärgiks oli linnahalli hoone kaasajastmaine ja seda ümbritseva ala planeerimine. Pärast võistlustööde analüüsi, tellis žürii ka linnahalli autorilt Raine Karbilt täiendava eskiisi.
Konkursitööde põhjal kinnitab žürii , et linnahalli kompleksi on võimalik nii rekonstrueerida, et see muutuks konkurentsivõimeliseks ja atraktiivseks.
Igal juhul on välistatud linnahalli lammutamine (va jäähall ja selle kohal asuv käiguestakaad, mille järele kaob raudtee likvideerimise korral tarve). Ja mitte üksnes seetõttu, et hoone on arhitekturimälestisena kaitse all. Hoone on ainus ehitis Eestis, mis on pälvinud rahvusvahelise arhitekturiauhinna ning kätkeb endas kontserdihoonena erakordset tähendust.
Žürii arvas, et linnahalli hoone renoveerimise aluseks võiksid olla Rein Murula ja Raine Karbi pakutud lahendused. Meeldis idee, et konverentsikeskus ja suur saal võivad töötada nii koos kui teineteisest sõltumatult.
Linnahalli eesosa lahendamisels võiks kaaluda Raine Karbi ka KOSMOSe töödes esitatu kombineerimist. Naaberkruntide ehk Logi tänava 7, 9, 13 hoonestamisel võiks arvestada KOSMOSE ja COO Arhitektide pakutud hoonestustihedust.
Linnahallile tuleks lähemale tuua ühiskondlik transport, eelkõige tramm.
