Linnud ja lennud

Katkeid Krister Kivi raamatust „Õhus“, mida ta kolmapäeval, 18. detsembril kell 18 esitleb Pärnu maantee Rahva Raamatu poes.

09.09.2014: On väga eriline tunne ärgata Marrakechi iidse vanalinna südames vaid viie toaga riad’is, astuda selle viinapuusid täis sisehoovi, kus sind tervitab varblaste sädin ning lauake, millel maasikamoos, värsked saiad ja piimaga kardemonikohv – ja avastada just siis ja justkui möödaminnes, et oled öösel endale nätsu pähe maganud.

22.09.2014: Ma arvasin, et on olnud niigi paha päev: sain LHV-lt järjekordse „viimase meeldetuletuse“ maksmata arve osas, pidin kohtuma Tiina Ansipiga (kes on võib-olla muidu väga südamlik inimene, aga paraku ei jaganud mu nägemust ajakirjanduslikult oluliste teemade osas ja soovitas keskenduda rohkem ebolale), õgisin koduteel KEXi šokolaadiküpsiseid. Aga sellest ka ei piisanud: esikus ootas mind keegi väga kössis ja kurb tuvi, kes oli rõdult sisse tulnud ja toa meeleheitest täis lasknud. Ja ma ei ole tuvide väljaviskamises eriti käbe. Leiba ta igatahes ei taha, juba proovisin.

03.07.2015: Kenal suvepäeval tuiskas mööda Toompuiestee äärset kõnniteed alla Balti jaama poole jalgratas, millel istuva kodaniku kehamassiindeks oli ta vanusenumbrit kohe-kohe kätte saamas. Päiksekiirtesoojal asfaldil mugavalt asjatanud varblane tõusis vurinal lendu, vehkis nõutult paremale ja vasemale ning otsustas siis enam-vähem samasse kohta uuesti maanduda. Ratas peatus kriginal.

„Loll!!“ karjus kodanik varblasele.

Värvuke tõusis uuesti õhku, maandus nüüd veidi eemal sõidutee äärekivile ja vaatas häbelikult üle õla.

31.05.2016: TÄHELEPANEKUID ELUST ( JA SURMAST):

Iga kord,

kui veiniklaas ööseks lauale jääb, upub sinna hommikuks ära

üks väike äädikakärbes.

Mitte kaks

ega kolm või neli,

vaid alati üks.

Kord pärast sünnipäeva bellini­klaase pestes

(see roosa vedelik neis lõhnas väsinult ja läägelt, veidi mu Tallinna elu moodi) täheldasin sama – ein Klaas, ein Kärbes.

Korraks tundus

selles olevat midagi poeetilist.

26.07.2016: Pealtkuuldud telefonikõnesid (edastatud väga hoolitseval toonil): „Kui sa jõuad koju, siis kana on sügavkülmas.“

25.01.2019: Tegin varblastele lillekasti väikse einelaua: veidi peeti, veidi porgandit, veidi lehtkapsast, veidi kuivatatud kibuvitsamarju ja viirpuumarju, PALJU kaerahelbeid), aga ainus, mida nad sööma nõustuvad, on küpsised, mida ma suure säutsumise peale siiski ka lõpuks serveerinud olen. Guugeldades selgus, et peet ja porgand (see visati kohe rõdupõrandale) vist polegi nende peatoidus, aga kaerahelbed ja kibuvits võiks ju ikkagi peale minna?

Väga raske on nende varblastega.

02.03.2019: London. Soetasin ühest nimetuks jäänud raamatupoest kahe naela eest kaks teost, Lewis Wolperti „Malignant Sadness“ ja Al Alvarezi „The Savage God: A Study of Suicide“, mis olid sobivalt müügil samas väljamüügikastis.

On ilus kevadõhtu, keegi mängib kitarri. Kuskil õitsevad nartsissid.

Kõik on hästi.