Ruusi võrdlus on efektne, kuid hirmtõsiselt seda võtta ei saa. Juhul kui eeldame, et artefakt, mida kriitik rappima asub, on ikkagi elav ja mängiv kunstiline tekst, mitte mingi laipjas tomp või rümp.


Kriitikul, kes filmielu linnulennult tahab jälgida ja sellest ülevaadet saada, on võimalus valida lennukõrgust. Piltlikult: kui tahad näha Tallinna, Pärnut ja Tartut, peab lendama nii ja nii kõrgel, kui aga soovitakse pilguga haarata ka Pariisi ja Moskvat, peab tõusma ülematesse atmosfäärikihtidesse. Muidugi on seegi võrdlus tinglik, nagu jutt raisakotkast.


Absoluutselt võttes ei saa Eestis nähtavat muust maailmast eraldi vaadata, mis sest, et asju saab vaadata eri kõrgustel lennates. Tulles tagasi meie juubilarkriitiku juurde, võib kindlalt öelda, et Jaan Ruus on tahtnud alati lennata kõrgelt, vaadata Eesti filmi maailmaskaalal, panemata tähele igapäevastele kinematograafilistele protsessidele omaseid olmelisi-eluolulisi tegureid, mis siinmaal mõnegi õnnestumise katse vabalt äparduseks võivad keerata.


See küllap seletab muu hulgas, miks näiteks PÖFFi Euraasia võistluskavva harva eesti mängufilme satub. Programmi koostaja ilmselt ei pea iga aasta tööde teostuse taset piisavaks, ehkki kodukandi kultuuripoliitiline korrektsus justkui eeldaks, et peamiselt Eesti rahaga tehtaval rahvusvahelisel filmiüritusel ka eesti film oleks võistlemiseks starti lastud. Filmide valija on (olnud) kategooriline, ja tema kriitilist hoiakut tuleb aktsepteerida – kui olla tõesti range, kui palju siis ikka meil tehakse niisuguseid filme, mida vaadates ühe või teise koha peal ei pea silma kinni pigistama või piinlikkusest ohkama. Keegi peab võtma otsustamise vastutuse, ja vastutuse võtab papa Ruus (ka nii hüütakse Jaani, mitte lihtsalt ja ainult härra Ruus).


Tean õige mitut dokumentaalportree kavatsust, mis on tahtnud papa Ruusi filmi või omaette telesaate sisse panna, esimene neist seni teostamata kavatsustest pärineb vist aastast 1989–90. Tuleb veel meelde, kuidas Rao Heidmets kõneles kümne aasta eest ETV “Friigi teatajas” Ruusist kui Eesti animafilmide maailmakuulsuse teerajajast. Usu või ära usu.


Kes korraks laseb silma eest läbi mällu talletunud Jaan Ruusi esinemised ja etlemised (ikkagi lapsepõlve teatris veetnud inimene), usub küllap üsna varsti, et kinematograafiline aines kõnnib selle mehe kujul kahel jalal mööda meie maakamarat. Enamikust (filmi)kriitikutest ei saaks kunagi filmi, aga olen kindel, et Jaan Ruusist saaks, väiksemaid filmirolle on tal ju päris ilus kirju rida, animafilmidest (“Pingviinide paraad”), dokude (“Mees animatsoonist”) ja mängufilmideni (“31. osakonna hukk”, “Ruudi”). Näis, mida toob tulevik.


Öeldakse, et parim kink on raamat. “Filmiseletajal”, nagu juubilari nimetas eelmine Eesti Ekspress, on valmis läbi nelja aastakümne ulatuv filmikriitiliste tekstide valimik, mis peaks raamatulettidele jõudma kevade hakul. Üle hulga aja oma inimese filmiraamat. Oodatava sündmuse puhul on liikvele läinud mõte, et ilus oleks koos raamatu ilmumisega pidada maha üks tubli Ruusi-konverents, näiteks Balti Filmi- ja Meedia koolis. On ju nii, et kui hakatakse tegema kriitika kriitikat ja seletama seletajaid, võib öelda, et asjad on selles valdkonnas hakanud arenema normaalset kultuurset rada. Eesti filminduses paistab olevat käes paras aeg ka niisuguste arenguteni jõudmiseks.


Küsitakse, miks siis praegu kohe kärarikast pidu ja kõnepidamist ei tehtud. Vastus on: sünnipäevalapse soovil lükati asi edasi. Võtkem õnnitlusteaegne filmielupilt kokku ainult paari pärimisega oma ala parimalt spetsialistilt.

*


Missugune on teie hinnangul Eesti filmi praegune seis?



Väga hea. Peab olema arvukalt filme, siis on materjali nii kunstipüramiidi aluseks kui tipuks. Üleüldise audiovisuaalse kirjaoskuse kasvuga ja filmitegemise demokratiseerumisega on tulnud ja tuleb filmitegijate hulka pidevalt uusi andekaid nimesid.


Publikul on juba harjumus minna vaatama uut eesti filmi. Usalduse taastas aastal 2002 “Nimed marmortahvlil”. Täna oleme juba audiovisuaalsuse poole kaldu kirjasõna kahjuks: “Kevadet” tuntakse peamiselt vaid filmi kaudu ja rate-inimestel ei jää aega raamatute lugemiseks.


Filmikunst on nii kunsti- kui majandusharu ja seega sobiv näide moodsaks loomemajanduseks.


Aga filmiteadus Eestis?



Peaaegu puudub. Kuusteist aastat filmiõpet Tallinna ülikoolis on andnud üle saja filmitegija, aga ühe filmiteadlase. Teadus eeldab institutsioone ja kutselisi teadlasi. Ehk tuleb neid Balti Filmi- ja Meediakoolist ja tekib sinna teadlasekohti? Häid animatsiooniuurimusi on tehtud Eesti Kunstiakadeemias. Aga filmide retseptsioon ja publik? Uuringuid meil peaaegu pole (vahel teevad neid sotsioloogid).



Ja Eesti filmiajakirjandus ja kriitika?



Variaabel. Kui vaadata arve, siis keskmiselt ilmub iga päev kaheksa filmikirjutist ja aastas üksnes eesti filmi kohta üle tuhande (arvestamata lühisõnumeid). Lisaks entusiastlikud plogid.


Neist tuhandetest koorub välja igasugust, oleneb kirjutajast. Ajakirjandus täidab oma rolli hästi. Kui filme ei vaadatagi, siis lehte ikka loetakse. Siit ka kriitika vastutus.


Üldistavat võiks muidugi rohkem olla, isegi peaks olema, puuduvad näiteks aasta- ja žanriülevaated. See-eest leiavad kajastamist lühifilmid, asjaolu, mida seletab meie väiksus: suurtes filmiriikides jäävad need siseringi tarbimiseks.


Oma ala tuntakse. Kuid rohkem peaks kursis olema tänapäeva mõttevooludega, humanitaar- ja sotsiaalteadustega, ja üldse laiemalt teiste kunstialadega. Kirjandusarvustusi kirjutavad sageli kirjanikud ja nende sõnasuutlikkust võib ainult kadestada.
“Kriitik on kummaline amet või seisus. Palju on häid operaatoreid ja režissööre, hoopis vähem häid filmikriitikuid. Võrreldes loomariigiga on kriitik raisakotkas, kel on looduses väga oluline sanitari roll, et kõik jäänused hävitada ja laibaleha pea­le kohe kiiresti kohale lennata.”

Jaan Ruus 1996