28.11.2008, 00:00
Linnulennul ühes armastusväärse filmikriitikuga
Juubilar Jaan Ruus on üks vähestest kriitikutest, kellest endast saaks filmi teha, leiab Jaak Lõhmus.
Pühapäeval oma 70. sünnipäeva pidanud filmikriitik Jaan
Ruus on paaril korral võrrelnud (filmi)kriitiku tööd
raisakotka tegutsemisega – nokib uuritava puhtaks, haarab
küünte vahele ning viskab õhust vastu maad, nii et luustik
puruneb ja kotkas saab kätte viimased luudele jäänud raasud.
Ükski paluke ei tohi jääda märkamatuks.
Ruusi
võrdlus on efektne, kuid hirmtõsiselt seda võtta ei saa.
Juhul kui eeldame, et artefakt, mida kriitik rappima asub, on ikkagi elav ja
mängiv kunstiline tekst, mitte mingi laipjas tomp või rümp.
Kriitikul, kes filmielu linnulennult tahab jälgida ja sellest
ülevaadet saada, on võimalus valida lennukõrgust.
Piltlikult: kui tahad näha Tallinna, Pärnut ja Tartut, peab lendama
nii ja nii kõrgel, kui aga soovitakse pilguga haarata ka Pariisi ja
Moskvat, peab tõusma ülematesse atmosfäärikihtidesse.
Muidugi on seegi võrdlus tinglik, nagu jutt raisakotkast.
Absoluutselt võttes ei saa Eestis nähtavat muust maailmast eraldi
vaadata, mis sest, et asju saab vaadata eri kõrgustel lennates. Tulles
tagasi meie juubilarkriitiku juurde, võib kindlalt öelda, et Jaan
Ruus on tahtnud alati lennata kõrgelt, vaadata Eesti filmi
maailmaskaalal, panemata tähele igapäevastele kinematograafilistele
protsessidele omaseid olmelisi-eluolulisi tegureid, mis siinmaal mõnegi
õnnestumise katse vabalt äparduseks võivad keerata.
See küllap seletab muu hulgas, miks näiteks PÖFFi
Euraasia võistluskavva harva eesti mängufilme satub. Programmi
koostaja ilmselt ei pea iga aasta tööde teostuse taset piisavaks,
ehkki kodukandi kultuuripoliitiline korrektsus justkui eeldaks, et peamiselt
Eesti rahaga tehtaval rahvusvahelisel filmiüritusel ka eesti film oleks
võistlemiseks starti lastud. Filmide valija on (olnud) kategooriline, ja
tema kriitilist hoiakut tuleb aktsepteerida – kui olla tõesti
range, kui palju siis ikka meil tehakse niisuguseid filme, mida vaadates
ühe või teise koha peal ei pea silma kinni pigistama või
piinlikkusest ohkama. Keegi peab võtma otsustamise vastutuse, ja
vastutuse võtab papa Ruus (ka nii hüütakse Jaani, mitte
lihtsalt ja ainult härra Ruus).
Tean õige mitut
dokumentaalportree kavatsust, mis on tahtnud papa Ruusi filmi või
omaette telesaate sisse panna, esimene neist seni teostamata kavatsustest
pärineb vist aastast 1989–90. Tuleb veel meelde, kuidas Rao Heidmets
kõneles kümne aasta eest ETV “Friigi teatajas” Ruusist
kui Eesti animafilmide maailmakuulsuse teerajajast. Usu või ära
usu.
Kes korraks laseb silma eest läbi mällu talletunud
Jaan Ruusi esinemised ja etlemised (ikkagi lapsepõlve teatris veetnud
inimene), usub küllap üsna varsti, et kinematograafiline aines
kõnnib selle mehe kujul kahel jalal mööda meie maakamarat.
Enamikust (filmi)kriitikutest ei saaks kunagi filmi, aga olen kindel, et Jaan
Ruusist saaks, väiksemaid filmirolle on tal ju päris ilus kirju rida,
animafilmidest (“Pingviinide paraad”), dokude (“Mees
animatsoonist”) ja mängufilmideni (“31. osakonna hukk”,
“Ruudi”). Näis, mida toob tulevik.
Öeldakse,
et parim kink on raamat. “Filmiseletajal”, nagu juubilari nimetas
eelmine Eesti Ekspress, on valmis läbi nelja aastakümne ulatuv
filmikriitiliste tekstide valimik, mis peaks raamatulettidele jõudma
kevade hakul. Üle hulga aja oma inimese filmiraamat. Oodatava
sündmuse puhul on liikvele läinud mõte, et ilus oleks koos
raamatu ilmumisega pidada maha üks tubli Ruusi-konverents, näiteks
Balti Filmi- ja Meedia
koolis. On ju nii, et kui hakatakse tegema kriitika kriitikat ja seletama
seletajaid, võib öelda, et asjad on selles valdkonnas hakanud
arenema normaalset kultuurset rada. Eesti filminduses paistab olevat käes
paras aeg ka niisuguste arenguteni jõudmiseks.
Küsitakse, miks siis praegu kohe kärarikast pidu ja
kõnepidamist ei tehtud. Vastus on: sünnipäevalapse soovil
lükati asi edasi. Võtkem õnnitlusteaegne filmielupilt kokku
ainult paari pärimisega oma ala parimalt spetsialistilt.
*
Missugune on teie hinnangul Eesti filmi praegune seis?
Väga hea. Peab olema arvukalt filme, siis on materjali nii
kunstipüramiidi aluseks kui tipuks. Üleüldise audiovisuaalse
kirjaoskuse kasvuga ja filmitegemise demokratiseerumisega on tulnud ja tuleb
filmitegijate hulka pidevalt uusi andekaid nimesid.
Publikul on
juba harjumus minna vaatama uut eesti filmi. Usalduse taastas aastal 2002
“Nimed marmortahvlil”. Täna oleme juba audiovisuaalsuse poole
kaldu kirjasõna kahjuks: “Kevadet” tuntakse peamiselt vaid
filmi kaudu ja rate-inimestel ei jää aega raamatute lugemiseks.
Filmikunst on nii kunsti- kui majandusharu ja seega sobiv näide
moodsaks loomemajanduseks.
Aga filmiteadus
Eestis?
Peaaegu puudub. Kuusteist aastat filmiõpet
Tallinna ülikoolis on andnud üle saja filmitegija, aga ühe
filmiteadlase. Teadus eeldab institutsioone ja kutselisi teadlasi. Ehk tuleb
neid Balti Filmi- ja Meediakoolist ja tekib sinna teadlasekohti? Häid
animatsiooniuurimusi on tehtud Eesti Kunstiakadeemias. Aga filmide retseptsioon
ja publik? Uuringuid meil peaaegu pole (vahel teevad neid
sotsioloogid).
Ja Eesti filmiajakirjandus ja
kriitika?
Variaabel. Kui vaadata arve, siis keskmiselt
ilmub iga päev kaheksa filmikirjutist ja aastas üksnes eesti filmi
kohta üle tuhande (arvestamata lühisõnumeid). Lisaks
entusiastlikud plogid.
Neist tuhandetest koorub välja
igasugust, oleneb kirjutajast. Ajakirjandus täidab oma rolli hästi.
Kui filme ei vaadatagi, siis lehte ikka loetakse. Siit ka kriitika vastutus.
Üldistavat võiks muidugi rohkem olla, isegi peaks olema,
puuduvad näiteks aasta- ja žanriülevaated. See-eest leiavad
kajastamist lühifilmid, asjaolu, mida seletab meie väiksus: suurtes
filmiriikides jäävad need siseringi tarbimiseks.
Oma ala
tuntakse. Kuid rohkem peaks kursis olema tänapäeva
mõttevooludega, humanitaar- ja sotsiaalteadustega, ja üldse
laiemalt teiste kunstialadega. Kirjandusarvustusi kirjutavad sageli kirjanikud
ja nende sõnasuutlikkust võib ainult kadestada.
“Kriitik on kummaline amet või seisus. Palju on häid operaatoreid ja režissööre, hoopis vähem häid filmikriitikuid. Võrreldes loomariigiga on kriitik raisakotkas, kel on looduses väga oluline sanitari roll, et kõik jäänused hävitada ja laibaleha peale kohe kiiresti kohale lennata.”
Jaan Ruus 1996
Jaan Ruus 1996