30.08.2007, 00:00
Lisandusi Undi teatrile
Sel seminaril tehti ka teatrit, kuid kava järgi
tõotas algus tulla akadeemiline. Akadeemiliseks siiski üritus ei
kujunenud, kõik neli kutsutud kõnelejat võtsid
suveleitsakus oma tööd rahvapärase kergusega. Uut infot lisasid
untoloogiasse näpuotsaga kaks esinejat, Arne Merilai ja Ingo Normet,
esimene – piiblit appi võttes – homoseksuaalsete motiivide
lahtimuukimisega “Tühirannas”, teine Undi vihaseid
tööprotsesse kirjeldavaid e-maile ette lugedes. Kohati rahvateatri
taset meenutava mänguga lõpetas päeva Vanemuise Sadamateatri
trupp “Tühirannaga”.
Normeti sõnavõtt käsitles tänuväärselt eelkõige Undi isiksust, tema hingelisi läbielamisi, pettumusi, töömeetodeid. Näiteks, kuidas Unt masendusse langes, kui draamateatri direktor Ruti Einpalu Andrus Vaariku lahti laskis (kolleegina pidas Unt ennast selles loos kaasvastutavaks), või kuidas luges Jungi ja Derridad mõttekaaslasteks, mitte autoriteetideks.
Normeti järel sõnavõtu korras üles astunud Kalev Kesküla, kes koostab Mati Undist mälestusteraamatut, pani kuulajaile südamele, et ta ootab jätkuvalt memuaare Undist kui inimesest. See on õige üleskutse, eesti biograafiline kirjandus häbeneb siiani meie suurvaimude isiklikku elu kajastada, konstrueerides luu ja lihata geeniusi.
Üks asi jäi painama. Unti on korduvalt nimetatud modernistiks. Aga mis mõttes? Kindlasti võib modernistlikuks pidada Undi elustiili (eelistas alati linna maale, oma mineviku järjekindel eitamine ja ümberkirjutamine, vähesed sünnikodu ja vanemate külastused, igasuguste suhete katkestamine endiste abikaasadega jne), kindlasti oli ta moemees selles mõttes, et jälgis, võttis üle, kohandas ja tutvustas uusi teooriaid, kultuurinähtusi, noortetrende. Kuulutas end feministiks (Merilai sõnul vastukaaluks oma varaste teoste macho-kesksetele seisukohtadele).
Kuid Undi kui lavastajaga on minu arvates asjalood märksa keerulisemad. Nõukogude ideoloogia ja tollal valitsenud teatripraktika peavoolu kontekstis on Undi lavastused mõistagi modernism. Kuid vabas Eestis liigitaksin Undi lavastused postmodernismi alla. Undi lavastused on eklektilised ja Unt armastas eklektikat (nii väitis ka Luule Epner), modernistlikule puhtale vormile ja ratsionaalsusele eelistas Unt ikka vormide sünteesi ja kirglikke tundeid. Ega see teda kehvemaks tee.
Täiesti uurimata teemaks on Mati Unt lavakujundajana. Samas valmistavad piinlikkust katsed Undist kriitikavabalt kultusobjekti konstrueerida (vt näiteks Jakob Karu artiklit 22. augusti Eesti Päevalehes): väited, nagu poleks Unt rääkinud kultuurimurest või küsinud ordenit, on ikka väga liialdatud. Soovmõtlemine on küll kaunis, aga faktid räägivad ju teist keelt: muidu enesekeskne Unt kirjutas oma elu viimastel aastatel samuti kultuuri allakäigust, väljendades üsna konservatiivseid seisukohti. Eesti riigilt pälvis ta aga 1999 III klassi Valgetähe ordeni ja oli selle üle väga uhke.
Normeti sõnavõtt käsitles tänuväärselt eelkõige Undi isiksust, tema hingelisi läbielamisi, pettumusi, töömeetodeid. Näiteks, kuidas Unt masendusse langes, kui draamateatri direktor Ruti Einpalu Andrus Vaariku lahti laskis (kolleegina pidas Unt ennast selles loos kaasvastutavaks), või kuidas luges Jungi ja Derridad mõttekaaslasteks, mitte autoriteetideks.
Normeti järel sõnavõtu korras üles astunud Kalev Kesküla, kes koostab Mati Undist mälestusteraamatut, pani kuulajaile südamele, et ta ootab jätkuvalt memuaare Undist kui inimesest. See on õige üleskutse, eesti biograafiline kirjandus häbeneb siiani meie suurvaimude isiklikku elu kajastada, konstrueerides luu ja lihata geeniusi.
Üks asi jäi painama. Unti on korduvalt nimetatud modernistiks. Aga mis mõttes? Kindlasti võib modernistlikuks pidada Undi elustiili (eelistas alati linna maale, oma mineviku järjekindel eitamine ja ümberkirjutamine, vähesed sünnikodu ja vanemate külastused, igasuguste suhete katkestamine endiste abikaasadega jne), kindlasti oli ta moemees selles mõttes, et jälgis, võttis üle, kohandas ja tutvustas uusi teooriaid, kultuurinähtusi, noortetrende. Kuulutas end feministiks (Merilai sõnul vastukaaluks oma varaste teoste macho-kesksetele seisukohtadele).
Kuid Undi kui lavastajaga on minu arvates asjalood märksa keerulisemad. Nõukogude ideoloogia ja tollal valitsenud teatripraktika peavoolu kontekstis on Undi lavastused mõistagi modernism. Kuid vabas Eestis liigitaksin Undi lavastused postmodernismi alla. Undi lavastused on eklektilised ja Unt armastas eklektikat (nii väitis ka Luule Epner), modernistlikule puhtale vormile ja ratsionaalsusele eelistas Unt ikka vormide sünteesi ja kirglikke tundeid. Ega see teda kehvemaks tee.
Täiesti uurimata teemaks on Mati Unt lavakujundajana. Samas valmistavad piinlikkust katsed Undist kriitikavabalt kultusobjekti konstrueerida (vt näiteks Jakob Karu artiklit 22. augusti Eesti Päevalehes): väited, nagu poleks Unt rääkinud kultuurimurest või küsinud ordenit, on ikka väga liialdatud. Soovmõtlemine on küll kaunis, aga faktid räägivad ju teist keelt: muidu enesekeskne Unt kirjutas oma elu viimastel aastatel samuti kultuuri allakäigust, väljendades üsna konservatiivseid seisukohti. Eesti riigilt pälvis ta aga 1999 III klassi Valgetähe ordeni ja oli selle üle väga uhke.