David Lagercrantz "See, mis ei tapa" Kirjastus Varrak

Pärast Harriet Vangeri paljastamist polnud ajakirja Millennium uuriv reporter Mikael Blomkvist kirjutanud ühtegi põhjapanevat uurivat lugu. (Erinevalt kunagisest Eesti Ekspressi toimetusest, kus asutaja Hans H. Luik teadis alati selliseid vihjeid, millest ajakirjanikel halli aimugi ei olnud, pole Millenniumi väljaandja Erika Berger mingi infoallikas.) Nii sõltus vähehaaval tiraaži ja lugejaid kaotava Millenniumi saatus praktiliselt ainult Mikael Blomkvisti informeeritusest.

Kuid juhtus nii, et salapärastel asjaoludel mõrvatakse Silicon Valleyst Rootsi tagasi pöördunud arvutigeeniusest professor Frans Balder ja mõrva ainus tunnistaja on Balderi kaheksa-aastane autistlik poeg. Mitte ainult autistlik, väike August on savant – erakordsete omadustega laps, kelle fotograafiline mälu on otsustava tähtsusega koletu kuriteopuntra lahtiharutamisel, kus põimuvad riiklik ja majanduskorruptsioon, vene maffia, suurkorporatsioonide ja NSA huvid. Sellest hakkab kerima Stieg Larssoni alustatud “Millenniumi”-sarja uue raamatu “See, mis ei tapa” lugu, kus taas kohtume Mikael Blomkvisti ja punkhäkker Lisbeth Salanderiga.

“Millenniumi”-sarja ja Lisbeth Salanderi kuju looja Stieg Larsson suri juba 2004. aastal. Romaanide käsikirjad leiti ning raamatud avaldati alles pärast tema surma. Raamatute trükiarv ulatub tänaseks 80 miljoni piirile. Nii et kas või majanduslikult on sarjale järje kirjutamine hea mõte. Nii arvasid Larssoni isa ja vend, kuid mitte tema pikaajaline elukaaslane Eva Gabrielsson.

Menuromaani kangelase “hauatagune” elu pole mingi haruldus. Kuulsad Hercule Poirot, James Bond, Sherlock Holmes elavad kõik edasi teiste autorite käe all. Meie igioma “Kevade” kangelastest rääkimata! Nüüd on sama saatus tabanud ka Lisbeth Salanderi, Mikael Blomkvisti, komissar Jan Bublanskit ja paljusid teisi ­Stieg Larssoni loodud tegelasi.

Romaanisarja jätkajaks valiti Rootsi kirjanik ja ajakirjanik David Lager­crantz. Põhjused olid kaalukad: nagu Larsson on ka Lagercrantz nii ajakirjanik kui kirjanik ning raamat “Mina, Zlatan” tõestas tema empaatiavõimet Siiski polnud Lagercrantzi eesmärk Larssonisse “sisse elada” ja kirjutada raamat nagu kadunuke, ehkki ka see olnuks ju võimalik. Lagercrantz rõhutas intervjuus Eesti Eks­pressile, et ta valis teise tee – kirjutada oma raamat ja mitte matkida Larssonit.

See on tal hästi korda läinud. “See, mis ei tapa” on selgelt Lagercrantzi enda raamat, ehkki see ei paista esimesel hetkel silma. Kuid paljud raamatu teemad on seotud Lagercrantzi endaga – näiteks uuris ta üliandekate autistide teemat siis, kui kirjutas Rootsi ajalehele Expressen artikleid fotograafilise mäluga autistlikust poisist; krüptoloogiat ja arvutiteadust uuris ta siis, kui kirjutas romaani kuulsast koodimurdjast ja tänapäeva arvuti alusepanijast Alan Turingist; NSA ja Edward Snowdeni afäär olid teemaks just siis, kui ta “Millenniumi”-raamatu kirjutamist alustas. Rääkimatagi suurkontsernidesse jagunenud ajakirjandusmaailma kulissidetaguse elu põhjalikust tundmisest.

David Lagercrantz on metoodiline ja põhjalik. Ta on võib-olla isegi parem romaanikirjanik kui Stieg Larsson. Kaootilisuse asemel on süsteem ja aeglane pinge kruvimine. Kuid ilmselt perekondliku tausta tõttu (Lagercrantz on pärit Rootsi kultuuri kõrgkihti kuuluvast aadliperekonnast) pole tema raamatus vasakpoolset viha nagu hoopis teistest oludest pärit Larssonil. Lagercrantzil pole põhjust Rootsi ühiskonna vastu viha tunda. Kui Larssoni oskuseks oli luua pingelisi tegevusliinide sõlmitusi, siis Lager­cranz suudab tekitada lugeja südames sügava kaastunde väikese Augusti vastu, nii et liigutuspisarateta seda raamatut käest ei pane. Jõhkrusi ja vägivalda on üldse vähem kui Larssoni raamatutes. Teose kangelane (või antikangelane) Lisbeth Salander tegutseb raamatu lehekülgedel sama ettearvamatult, äkiliselt ja jõuliselt nagu varasemates teostes. Lisbeth on usutav ja autentne, ta pole muutunud. Raamatu esimeses pooles on Salander kohal peamiselt oma mittekohaloleku kaudu tekkiva ­ootuse tõttu, kuid tegevusse sekkudes võtab ta ohjad raudselt enda kätte, karistab pahasid ning seab õigluse jalule. Ja seda ju kõik Salanderi fännid ootasidki.