Mis ma tegin, kui selle raamatu viimase lause lõpetasin? Guugeldasin muidugi. Mind huvitas, mis koht see Bougainville, Melaneesia saarestikus asuv saareke, õigeti on. Ma polnud elu seeski mõelnud mingi Paapua Uus-Guinea poliitilise olukorra peale. Nüüd korraga oli mind ühe väikese neegritüdruku silmade ja hinge läbi kantud Saalomoni saartele ning ma jälgisin lehekülg haaval raevu alla surudes, mis seal toimub. 

Ajakirjanikust Uus-Meremaa kirjanik Lloyd Jones pidi sealsest kodusõjast reportaaže kirjutama, kuid kokkuvõttes sündis ka käesolev romaan. 

...Saare ainuke valge mees, kes pole sissisõja jalust minema seilanud, hakkab koolilastele Dickensit ette lugema. Iga päev üks peatükk “Suurtest lootustest” peaks mustanahalistele lastele vaimuvalgust tooma. Nemad aga võtavad 19. sajandi briti suurmeistri teost vastu omal vahetul moel (sellest, kuidas nn traditsionaalsete kultuuride inimesed maailmast aru saavad, on Peeter Tulviste kunagi kirjutanud uurimuse “Mõtlemise muutumisest ajaloos”). 

Kui raamatu alguses tundub, et “Mister Pipi” puhul on tegemist verbaalse postkaardiga, armsa reisikirjaga eksootiliselt maalt, siis mässuliste külla jõudes see arusaam muutub. Kujundid muutavad suureks ja painavaks, kirjeldused vastikult realistlikeks.

Guugeldades leidsin ainsa poliitkommentaari, mis selle laius­kraadi kohta Eesti ajakirjanduses on avaldet. “Paapua emad on kõik oma pojad tapnud, et see kodusõda ükskord ometi lõpeks,” tõlgib Postimees The Timesi. Jah... Peaks Dickensi “Suured lootused” ka uuesti läbi lugema.