Üldjoontes end viisakalt üleval pidavate härrasmeeste koosviibimiskoha juurde kuulusid peened interjöörid ja kaunid naised, kellega klubitoast ülemise korruse buduaaridesse sai jalutada, šampanjavannid, oopium ning kõigi fantaasiate täitumine.

“Lõbumaja” võib asetada pikkade traditsioonidega prantsuse filosoofilis-erootilise kunsti kategooriasse. Viimase alaliik on omakorda see osa prantsuse kinost, mille vaime isa on markii de Sade ja tipphetk Virginie Despentes’i ja Coralie Trinh Thi 2000. aasta film “Baise-moi” ning mida on nimetatud ka New French Extremity.

“Lõbumaja” kuulub samasse punti mitmete Catherine Breillat’, Bruno Dumont’i, Gaspar Noé jt pigem radikaalsete Euroopa autorikino esindajate filmidega, olles ühest küljest seksuaalselt üsna selgesõnaline, kuid samas kunstilise taseme ja üldistusvõimega. Kombineeritakse seksi vägivallaga, püütakse murda tabusid.

Siinkohal tasuks rõhutada, et kõnealused prantslaste nägemused erootikast ja seksuaalsusest on päris kaugel n-ö ameerikalikust ettekujutusest; nende katsed lihalikke tunge intellektualiseerida ning lahti mõtestada on tõsised, isegi kohati pühalikud, ja seetõttu võivad mõjuda ka naeruväärsetena (asja muudavad sageli puisemaks ka tõlked, sest paljud asjad, mis poeetilises prantsuse keeles on loomulikud, kõlavad inglise ja kindlasti ka eesti keeles hoopis teisiti). New French Extremity on koht, kus segunevad erootika ja mitte-erootika, kui tohib nii väljenduda, ja sageli ajavad need filmid vaatajatel “juhtme kokku”, sest pornograafia piirimail balansseeriv kunst on endiselt harjumatu. (“Lõbumaja” tänapäeva vaataja tõenäoliselt hoolimata rohkest alastusest väga “seksikaks” ei pea, pigem šokeerib see ühe voodis toimuva ebameeldivalt verise vägivallastseeniga.)

See selleks. Igatahes oli omalaadne kogemus “Lõbumaja” vaadata Cannes’i festivalil (film oli valitud võistlusprogrammi), kus rahvas pressilinastuselt jõudsalt välja vooris ja aeg-ajalt valedel kohtadel homeeriliselt naerma purskas, aga see pole ka ime, arvestades et kriitikud on enamalt jaolt iroonilised vanamehed. Tegelikult on see film hoolimata oma pretensioonikusest päris huvitav sissevaade ühe naiskollektiivi tegevusse ülemöödunud sajandi vahetusel, jutustades aeglases tempos kulgevaid lugusid oma töötajate igapäevaelust. Lood on mõistagi üsna sünged ja räägivad peene pealispinna taga peituvatest rahahädadest, haigustest, vastamata jäänud armastusest, ent ka naiste omavahelistest suhetest ja solidaarsusest. Öö ja päev vastanduvad oma glamuuri ning argimuredega. Peaaegu kogu filmi tegevus toimub ilma akendeta siseruumides, tänu millele muudetakse parfüümi-ja šampanjalõhnaline dekadents lämmatavaks, eesmärgiga peegeldada kõnealuse asutuse teatavaid vanglalikke omadusi. Film jälgib majas toimuvat tegevust ühtlase voona ja maalib tüdrukutest otsekui grupiportree (esile ei kerki konkreetset peategelast ega arengut), seetõttu mõjub kokkuvõttes monotoonselt, isegi tüütult.

Pikalt võiks arutleda teemal, kas stsenarist ja režissöör Betrand Bonello üritab viidata, et prostituut Madeleine, kelle näole lõigatakse “igavene naeratus”, juhtunut mingil imelikul kombel naudib ja sellest oma lunastuse leiab. Ja et kas režissöör laiemalt vaadates suhtub teemasse kalgilt, nautides naiste kehade näitamist, süüvimata probleemi sügavamasse olemusse, põhjendades paljutki lihtsalt sellega, et “mehed on halvad” ja “naised on ohvrid”, asendades sisulisi puudujääke rikkalike interjööride ja kostüümidega. Siinkirjutajale tundub, et autor jättiski paljud asjad selle filmi juures vaataja enda otsustada, sest kogu lugu on lahendatud moraali mõttes ambivalentse, isegi segadusseajavana.

Päris muljetavaldav on igatahes “Lõbumaja” muusikakasutus, kuna siia on klassika vahele torgatud kõvasti vana souli ja filmi üht tipphetke saadab üsna häbematult The Moody Bluesi “Nights in White Satin”. See vastupandamatu muusikapala ühes filmi võimsa lõpuga, mis tõstab tüdrukud tänapäeva, viib sümboolselt otsad kokku ning sunnib mõtlema, et aeg ja koht võivad muutuda, kuid inimesed mitte.